Surnud kriitiline kodu

2012-02-08T11:24:00.000+02:00

Teatime!

Kodukootud pizza

Kummut haiguse ajal

Jah, ma magan su puhta pesu korvis

Järeltulev krunn

Vaade aknast

Õnnelik hommikusöök

2012-02-03T13:35:00.000+02:00

Haa, uudis. Külm on!
Või noh, ilmselt mitte niiväga uudis enam, eksole. Meie jaoks see tähendab pidevat kütmist, torude ja äravoolude sulatamist. Fun and games all around.
Tõsisem teema on lapse kooliskäimisega - nimelt ei käi. Külmapühad. Millest aga meie kool aru ei taha saada, on fakt, et need seadused on tehtud selleks, et kaitsta lapsi võimalike ohtude eest, mis sellise ekstreemse ilmaga kaasneb, mitte järjekordne põhjus laisklemiseks. Ja ma saan täiesti aru, kui need kraadid venivad pikale, sisi võib tekkida vajadus need tunnid juunis järele teha. Aga ma ei saa riskida ka sellega, et mu laps on kopsupõletikus pärast seda kui ta "unustab" bussile joostes kampsuni selga panna. Sellisel juhul jääb ta õppekavast ju palju rohkem maha. Ning ma täieluklt mõistan, et kooli ei saa täiesti kinni panna, kuna osadel võibolla on kodus külmem ja sooja toitu ka ei anta. Aga see ei tähenda, et programmiga tuleb hooga edasi lasta ja mingite ennast täis direktorite sõnavõtud meedias, nagu oleks külmapühad välja mõeldud ainult laiskadele ja nõrkadele, oleksid OK. Minu algklassilaps igaljuhul ei lähe kooli, kui väljas on sellised kraadid, et ka põhikoolilapsed võiksid südamerahuga koju jääda.
Muidugi, seadus on nii kenasti tehtud, et igatepidi jääb koolidele JOKK õigus, sest midagi otseselt ju tegelikult ei öeldagi ja jahutakse sellest, kuidas osadel oli hommikul kodus -18 ainult...
Muidu on härmas.

2012-01-10T11:54:00.000+02:00

2012-01-09T19:02:00.014+02:00

Tahate 2011 kokkuvõtet? See oli üks eriliselt Ameerika mägede aasta - need kõrged kohad olid nii kõrged ja kui läks madalale, siis ilmselt ma nii sügaval polegi iialgi olnud. Aga ilmselt on see elu - asjad mida muuta ei saa.

Selleks, et minu viimane noorena alustatud aasta tuleks hea, leidsin hea idee. 101 asja, mida sel aastal teha. Nimekiri on sügavalt personaalne ja ei peegelda minu arusaamist ühiskonnast.

Jäädvustan tähtsaid sündmusi ja jagan oma pilte emaga.
Vähemalt 1 kultuuriüritus kuus - etendus, kontsert, näitus. (1/12)
Võtan ette vähemalt 1 välisreisi.
Puhkan Eestis - mõni vaba nädalavahetus kusagil spaas lõõgastumiseks on ainult aus.
Panen iga kuu 50 eurot kõrvale. (0/600) Hahahaaaha, kindlasti :D
Loen ühe raamatu nädalas. (3/52)
Meisterdan kaheteistkümnes erinevas tehnikas. (0/12)
12 digimaali. (0/12)
Ujun 2 km järjest.
Õpin ära kandivahetuse mõlemat pidi.
Loen läbi oma hispaaniakeelse raamatu.
Loen läbi "Stepihundi" saksa keeles.
Vaatan ära kõik kodus olevad veel vaatamata filmid.
Võtan 3 5 kg alla.
Teen leiba.
Korraldan teemapeo.
Loen igast koju tellitud väljaandest vähemalt 1 artikli.
Joon igal tööpäeval vähemalt pool liitrit vett.
Küpsetan tordi, mis näeb välja nagu eriti uhke poetort.
Koristan ära meie toas oleva laua sahtlid ja viskan ära kõik vanad konspektid - ilmselt mul ei lähe enam oma keskkooli aegseid ajaloo sirgeldisi vaja.
Saan sõpradega lihtsalt niisama kokku. (2/10)
Lasen oma tarkusehamba välja tõmmata.
Õpin aeroobikas kombinatsioonide ajal mitte surma saama.
Söön rootsi lauas õhtust.
Käin kalal.
Laenutan raamatukogust raamatu.
Kannan lipsu.
Sõidan vähemalt kord nädalas ise tööle.
Käin seenel.
Käin ära Nooruse galeriis.
Magan telgis.
Teen endale ehtekomplekti.
Koon mehele kampsuni.
Käin vennatütrega kinos.
Käin tütre esinemist vaatamas.
Peesitan basseini ääres juues mõnda head kokteili.
Istun tööl iga päev vähemalt tunni pallil.
Ostan koju potilille.
Organiseerin voodipesude hoiustamise süsteemi normaalseks ja kasutatavaks.
Rakendan kodus mõne Anthea Turneri nipi.
Külastan 5 Tartu restorani, kus varem käinud pole. (2/5, Mint lounge, Kolmeahvipubi)
Vaatan ära mõne NO99 etenduse.
Vaatan vähemalt ühe Eesti filmi.
Ütlen EI, isegi kui on väga lahe asi, aga mul tegelikult ka ei ole võimalik teha/osaleda.
Ütlen JAH, isegi kui mul tegelikult ka pole aega, aga asi on seda väärt.
Aitan mingil moel loomade varjupaika.
Käin küünlavalgel vahuvannis.
Sõidan paadiga.
Lasen ennast inspireerida ja jagan seda oma blogis.
Võtan tööle kodust söögi vähemalt kord nädalas kaasa.
Täiendan oma blogi vähemalt 2 korda kuus.
Voodi kõrval olev tool ei ole riidekapp - kaks korda nädalas tuleb kõik sinna paigutatud rõivad eemaldada. Parem oleks, kui neid seal ei oleks.
Tantsin öö läbi.
Õpin selgeks midagi uut.
Heegeldan koos lapsega vähemalt 10 (1/10)minilooma.
Kord kuus kannan uut soengut (3/12)
Vaheta mõni otsa saanud kosmeetikavahend looduslikult puhtama toote vastu.
Käin saunas - mitte mõnes kiires spordiklubi saunas, vaid päriselt - pikad leilid, külmad vettehüpped, mõnus seltskond.
Läbin rulluiskudel 100 km. (0/100)
Pildistan mõnda spordiüritust.
Söön kord kuus küünlavalgel õhtust. (0/12)
Valmistan kõigist külmutatud mustikatest midagi maitsvat.
Õpin kord nädalas uue sõna ja kasutan seda vestluses. (2/52, öördaja)
Naeratan rohkem.
Ostan uue voodi.
Loen rohkem erialaseid artikleid.
Keskendun pigem positiivsele.
Luban endale midagi tõeliselt luksuslikku.
Lõpetan Delfist Halva kogemuse rubriigi lugemise.
Vähendan hommikusi hilinemisi.
Organiseerin endale rohkem hüppetrenne.
Käin massaažis.
Kuulan enda jaoks uusi artiste.
Ostan endale mõne riideeseme, mida ma varem poleks julgenud selga panna. Kannan ka, avalikult.
Viskan pliiatsikarbist ära kasutud pliiatsid.
Kasutan ära oma küünenahakreemi.
~~Teen omale uue profiilipildi.~~
Ühinen mingi kampaaniaga facebookis.
~~Viin töölt sahtlist minema asjad, mida ma seal ei vaja~~.
Naeran enda üle.
Vahetan kord nädalas käekotti.
Kõnnin paljajalu.
Veedan romantilise nädalavahetuse. Oma abikaasaga.
Teen ühe vitamiinikuuri.
Koon pitsilised sokid.
Söön uut sushisorti.
Olen terve öö üleval.
Viskan minema üksikud sokid.
Vaatan ära mõne kultuursema filmi kinos. Noh, mõne mis Tartusse ka jõuab.
Teen läbi ühe animatsiooni õpetuse Flashis.
Joonistan ühe inimese natuurist.
Ostan midagi täiesti kasutut.
Valmistan ühe sünnipäevakaardi algusest lõpuni.
Kõnnin läbi Meenikunno raba laudtee.
Kasutan vähem inglise keelseid laensõnu - eriti selliseid nagu meikib senssi...
~~Saan lõpuks ometi tööl pooleli oleva projektiga ühele poole.~~
Ostan lotopileti.
Teen veatu jalavahetuse oma hobusega.
~~Teen Pavlova kooki~~.
Organiseerin ära oma meilboksi.
Ei tunne ennast halvasti, kui ma kogu seda nimekirja täita ei jõua.

2011-03-03T12:01:00.000+02:00

Mu uus põhimõte on inspireeritud sellest pildist:

Leidsin selle feissbuugist kellegi tuttava tuttava albumist, originaali autori kohta ei tea.

Ükspäev mul siin oli just üks hale ving talve teemadel. Lahendasin olukorra lihtsalt ja tellisin amazonist endale uued saapad. Mhm, kahed uued saapad. Eestis saab ju osta ainult musta värvi jalanõusid, aga mina tahtsin pruune. Tellisin beežid, õudsalt kõrge kontsaga, aga isegi mu muidu kriitilisele mehele meeldisid. -20 saapad just ei ole, aga Tartus on -4 hetkel ja oleks parem kui külmemaks ka ei lähe. Uue jope ostsin ka, ja kohe kuidagi kõvasti parem on olla, kui ei pea iga hommik suusajopet enam selga panema.

Muidu lähtun ka sellest tabelist. Hambaarsti juurde ei pea see aasta enam minema ja kõik muud väikesed nõmedad kohustused on ka tehtud. Veri guud! Üldse on väga hea tunne, kui kõik on enamvähem hästi ja korras. Muidugi oma juhiload suutsin ma ära kaotada enne oma autoreisi (hell yeah, me läheme Austriasse!) aga juba on uute jaoks avaldus sees ja 15 märts on needki uuesti olemas. Pilt on loomulikult selle "I'gonna kill you, bitch" näoga, aga no pole miskit teha, kui mul on selline nägu.

2011-02-25T23:35:00.002+02:00

Ma olen olnud väga hea kodanik - mu deklaratsioon on täidetud, riigikogu valimistel on osaletud ja presidendi vastuvõtu koos kontserdiga olen ma ka ära vaadanud. Lisaks sõin tänasel sünnipäeva/vabariigi aastapäeva tähistamisel lambaliha peedi ja mulgipudruga, hernesuppi ja kamavahtu. Kiluvõileivad olid ka laual, aga nii kaugele ma siiski veel ei jõudnud, jäid homseks.
Sünnipäevaks sain ma lennupiletid Londonisse. I like.

2011-02-21T14:04:00.000+02:00

Asjad mis talvel on pahad:

kui ma riietun vastavalt ilmale, siis pole mõtet poodi minna. Sest poed kütavad nii, et müüjatel oleks hea soe lühikese varrukaga tööl olla - aga mul pole väga hea seal olla, kui ma -20 arvestusega end riidesse olen sättinud.
Käekott peab olema tohutu! No ikka selleks, et kui on vaja poodi minna, siis saaks sinna panna oma mütsi ja kindad, lapse mütsi ja kindad ja ehk ka veel mehe müts ja kindad. Muust vajalikust rääkimata.
Ma tõesti tõesti ei viitsi enam oma talvesaabastega käia. Jah, need on head ja soojad ja mugavad. Aga no tegelt ka, kolmas kuu jutti ühtede jalanõudega... AAAAArgh!
Kui palju erinevaid komplekte suudan ma kokku panna kahest paarist teksastest ja seitsmest kampsunist? 3 kuud järjest? Ja eelmainitud põhjustel ei saa ma ka osta uusi kampsuneid.
Ma ei saa ratsutada, sest mu perse on jääs. No miks ometi ei ostnud ma sügisel neid pakse pükse ratsutamiseks, vai valisin edevad, ent õhukesed?
"Oh, täna võiks teha selle soengu... Aga ma ei saa ju sellega mütsi pähe panna. Ja teksad ja kampsun ka ei sobiks, aga kõik muu on õhuke. Ja poodi ka ei saa minna. OMG, aitab talvest juba!"
Õhk kontoris on saavutanud maksimaalse niiskuse puudumise, põhjustades sügelevat kurku ja veritsevat nina. Väga paha.
Ma olen raisanud rekordsumma mütsidele. Õhuke, keskmine, väga soe, ilgelt armas jne. Kusjuures, mul ikka veel ei ole "ilusat" mütsi.
Mul on oma jopest kõrini. Ja ma proovisin mantlit vahepeal, aga mul pole sinna juurde saapaid. Ja mütsi.
Kuna on külm, siis ma ei viitsi kaupsi süüa ostma minna. Restoranis ka ei viitsi käia. Käin Rimis. Tasku Rimi on üks kummaline pood, kus valmistoidu leti vahelduse protsent on -5, alati on riiulid tühjad just sellest asjast, mida mina osta tahan. Ja üldse, kuidas on võimalik, et hommikul 10 enne üheksat laiutab võileiva riiulis tühjus ja õhtul kell 6 on seal tohutu valik. Kes sööb võileibu õhtul? Ja kes paneb "improve your sexual life" käerauad laste puslede vahele?

2011-02-09T10:15:00.000+02:00

Ajaloo huvides olgu märgitud, et minu senise elu kõige kohutavam kogemus on saanud teoks. Tarkusehamba eemaldamine juhul, kui sa oled õnnistatud eriliselt tugevate ja kangete hambajuurtega, ületab minu raamatutes kõik sünnitamised ja muu jama. Kuigi ma pole paistes ja muidu ka on täiesti talutav olla, on mul üks suur mure - ma ei saa närida. See tähendab jogurtit põhiliselt mu jaoks. Ja kartuliputru lõunaks. Homme ehk saan süüa ka pisut püreesuppi. Aga see kõik on muutunud täiesti tähtsusetuks pärast seda, kui ma avastasin, et ma võin täiesti süümekateta süüa hommikuks (ja lõunaks)(ja õhtuks) kakaokreemi. Seda ei pea närima! Ja see maitseb paremini kui kartulipuder.

2011-01-27T16:49:00.000+02:00

Dakil oli inspireeriv teema. Pulli pärast võiks ju vaadata kas ma faktide järgi olen ka ideaalne, kuigi ma ju tean küll, et olen parim naine ever :D Noh, enda jaoks vähemalt, aga see ongi ju kõige tähtsam?
Ideaalne naine:

Armastab magusat - ojaa. Kõike magusat, andke aint ette, aga ärge eeldage siis punktide 2, 3, 9, 15 ja 22 täitmist.
prinkis rindadega - no enne last olid ikka pringimad, aga samas, polnud just eriti neid. Niiet ma isiklikult eelistan praeguseid.
väikese ilusa tagumikuga - njah. Hea tugev eine igapäevane nautimine ei ole just päris see, mis seda punkti toetaks. Samas jällegi, ei saa otseselt kurta ka.
pikkade juustega - check. On olnud lühikesed ka, aga mu juuksed lihtsalt ei istu ilusti peas siis. Pealegi mind segab see tunne, kui sa kammid ja juuksed ära lõpevad järsku.
armastab veini - jah. Õlut ja naturaalset siidrit ja tekiilat ja rummi ja ja ja. Oleneb olukorrast ja põhjusest.
ei karda meikimata välja minna - tööle ma ikka meigin ennast nats, aga kui ma lähen mingit sporti tegema, siis see tundub kohatu.
mehest lühem - oma mehest olen. Samas on päevi kus ma olen liftis kõige pikem ja ainuke naine. Samas, ideaalne mees peaks ka naisest pikem olema, niiet minu ideaalsust nende ebaideaalsus ei vähenda kuidagi.
sportlik - õnnetu lugu, aga tuleb välja, et ma polegi siuke Couch Potato, nagu mulle mõelda meeldiks. 6-8 trenni nädalas ilmselgelt võiks tähendada, et ma olen natuke sportlik vähemalt. Pealegi pole mul enam käsivarre pekki, vaid väike muskel.
sale ja trimmis - töötame selle kallal. Samas, ma olen oma ideaalkaalu vahemikus, niiet ma siiski paigutaks enda suht ideaalseks siin.
hea autojuht - best. Ma olen kõik oma maja mehed sõitma õpetanud, mul on perfektne orienteerumistaju ja mulle meeldib mitte olla see autojuht tee peal, kelle peale kõik teised oma autodes karjuvad.
hoolib üle kõige perekonnast ja lastest - ma tegelikult olen rohkem egoist. Perekond on tähtis, aga ma elan põhimõtte järgi, et kui ma ise olen õnnetu, siis ma ei suuda ka kedagi teist õnnelikumaks teha.
naudib head tugevat einet - jah, pole midagi paremat vanakooli sünnipäevalaudadest, kui emme on süüa teinud ja kõik on hea ja kõike on palju.
vaatab hea meelega pubis või telerist jalgpalli - jalgpall ei ole mu teema üldse. Ma pigem vaatan kohapeal ratsavõistlusi.
teab oma piire, mis puudutab alkoholi - tean, mis ei tähenda, et ma vahel üllatusega ei avastaks, et see piir on ületatud. Ära miksi alkohole ja ära joo kanget alkoholi nagu siidrit on põhimärgusõnad siinkohal.
jälgib kaalu - kogaeg jälgin. Muidu on nende magusa ja suurte einetega nagu on.
kõrge seksisooviga - no jah, naiste jaosk on see vist teisiti natuke. Ma ei lähe käima sellest kui mulle öeldakse, et lähme seksime. Mul on rohkem vaja, ma tahan tunda, et ma olen tahetud.
kõrgharidusega - well, jeesh. Mängin endiselt mõttega veel kõrgemast, aga ma pole kindel, kas ma olen veel selleks pingutuseks valmis. Samas, kes ei tee, see ei jõua.
töötab - nagu antud postituse kellaajast näha, siis tööluusib.
teenib mehest rohkem -tõsiselt? Miks ma peaks mehest rohkem teenima? Et mees saaks vähema pingutada ja nõrgem olla kui ta naine? Ja siis vinguda, et ta ei tunne ennast mehelikult ja bla bla ja siis Selveri kassapidajaga jalga lasta?
innustab meest sõpradega välja minema - no kui ta ikka vajab innustasmist, siis äkki ta ikka piisavalt ei taha. Ma ses mõttes uksel risti ei seisa, kui ta peaks tahtma, aga seda nüüd ka ei ole, et ma õhtust õhtusse vingun, et "kuule, kullake, mine sõpradega välja"
teeb nalja ja naerab palju - vana naljahammas nagu ma olen eks.
tunneb end mugavalt igas riietuses - vormiriietus ilmselt ei ole väga minu teema, aga muidu ma saan hakkama nii laide dressipükste kui kitsa minikleidiga.
suudab end valmis panna kümne minutiga - oleneb ju kui valmis peab panema.
teeb hea meelega kodus süüa - teen küll. Kui ainult aega rohkem oleks selleks.
meeldib mehe sõpradele - tal pole väga sõpru, aga vist küll jah.
talle meeldivad mehe sõbrad - ei kurda küll kellegi üle.
oskab rahaga mõistlikult ümber käia - eeeeeeee. No ses mõttes, et sms laene ei võta ja krediidikat ei kasuta, aga natuke säästmise poolt võiks veel õppida.

2011-01-27T15:10:00.001+02:00

See on ikka täiesti võiamtu, kuidas vahepeal lihtsalt ei ole võimalik mitte midagi teha, ilma, et koguaeg tahaks midagi muud teha.
Ja üldsegi ei saa aru, mis õudsas töö-tall-kodu rattas ma olen. Kodus siis saan olla nii umbes 10 tundi, ülejäänud kulub nende eelneva kahe ürituse peale ära. Õnneks, ma ütlen, õnneks, on see nädalavahetus vabaks planeeritud igasugu asjadest. Välja arvatud laupäevane võrkpall ja hea ilma korral pühapäevane lumelauatamine. Ülejäänud aeg kulub raudlaks luuserdamisele. Ja no kui ma olen hea laps, siis võibolla ma proovin teha pavlova kooki. Ülejäänd, ausalt, on vaba.
Kui just ei lähe kehvasti ja ma tervet nädalavahetust tööl ei passi hoopiski. Sest tegelt ka, kui ma neljapäeva hommikul saan mängu, siis ilmseltgelt on seda vaja juba reedeks ju. Ja ma kahtlustan, et ma reedeks seda valmis ei saa, ja siis järgmine aeg on esmaspäeva hommik. Siis lendavad kõik pavlovad ja lauad ja võrkpallid vastu taevast. Muidugi, kui ma hetkel teeks mängu, mitte ei blogiks siin oma hinge välja, siis ehk annaks ühtteist päästagi. Aga noh, läheb nagu läheb.

Panen siia enda jaoks pavlova retsepti ka, et koduses arvutis käpelt üles leiaks.
Ja videoõpetus ka.

2011-01-25T10:10:00.000+02:00

Lugesin eile oma vanu postitusi üle ja avastasin, et täitsa toredaid asju on meelest ära läinud. Aga vaata kui sobiv oli neid leida oma blogist, mida ma nüüdseks pole muidugi 5 pikka kuud täiendanud.
Aga täiendamist oleks küll ja veelgi olnud ju.
Bulgaaria möödus enamvähem asjalikult. Mitte, et ma kurdaks, aga ilmselt oleks ma suutnud ka meili teel seda asja jagada teistega, mida mind sinna jagama saadeti. Ja ma nüüd olen veendunud, et üksi reisimine on nukker. Kuigi, kuigi... tagasilennul istus selle nukra kukekese kõrval ikka üks kuradi ilus mees. Antud kukeke aga oskas selle peale ainult süveneda oma väga vägivaldsesse kriminulli ja ignoda väga ilusat meest. Sotsiaalsus my ass nohh.
Oktoobri lõpus olime me suurepärased lapsevanemad ja viisime oma võsukese tutvuma Sitsiiliaga. Ujusime vahemeres, sõime hunnikute viisi saiakesi, pastat ja mereande, uudistasime vulkaani ja muude vaatamisväärsustega ja lihtsalt lebotasime.
Ja nagu kogu sellest reisimisest vähe oleks, on mul selleks aastaks juba vähemalt 2 sõitu plaanis, nohh, et igav ei hakkaks. Aga tundub, et reisibüroo tahab mulle rämedalt näkku panna ja ma ootan hotellide kohta vastust juba 3 nädalat. Täna ma kõnnin kohale ja tuleb vingumine sel teemal. Ma teatud põhjustel ei saa vahetada ka reisibürood, niiet ma lihtsalt pean hakkama saama sellega, mis mulle antud on.

Aga põhjus, miks ma lugesin oma blogi, oli see, et ma tahtsin leida nimekirja asjadest, mis enne 30 teha on vaja. Kanged narkotisd, arreteerimine, sidumismängud ja seks töö juures. Tulekustutiga peaks ka miskit ette võtma. Ja girlie holiday - anyone? Originaalpost on siin muidu.

2010-08-07T22:16:00.002+03:00

Huvitav, et just siis kui peaks tegema kiirelt ära ühe töökese ja pakkima valmis oma kohvri, ei ole seda viitsimise asja kuskilt võttagi. Hell, ma isegi blogin ju selle asemel, et asjalik olla.
Igaljuhul. Bulgaaria, homme.
Ma küll ei tea, kuidas ma taksojuhile tänavanime julgen öelda :)

2010-08-04T15:19:00.003+03:00

Juulikuu oli väga teadlikult puhkus. Algas see nimelt väga kauni reisiga Prantsusmaale ja kuna enamik lugejaid käisid ka ise seal, siis ma pikemalt ei muljetaksi. Või noh kui tuleb, siis ma ütleks välja, et Pariis on parem kui Rooma (minu jaoks), aga London on ikka enne :) Aga see kaunis väikelinn vist muljetelt ja värskuselt ja ookeanilt tegi Pariisile ära. Ja ma ujusin ookeanis esimest korda ja ärkasin selle myhina saatel.
Järgmine nädal möödus tööl ja laagris korraga. Ehk ühe öö kodus veetnud, läksime hobusega koos nädalaks teisele poole Võrtsjärve elama, tegime hommikul kell 6 trenni ja üks meist sõitis Tartu tööle. Õhtul tegime ka vahepeal trenni ja nii nädal aega jutti. Aga väga asjalik aeg oli ja muidu ka oli vahva.
Kolmandal juuli nädalal algaski juba pärispuhkus, mis eelneva aktiivsuse taustal pidi tulema rahulik lebotamine läbi kahe nädala. Oli ka. 6 päeva jooksul sai käidud 5 erinevas veekogus ujumas, laadal ja niisama kodus chillitud. Sinna aega mahtus ka minu emaksolemise karjääri 9. aastapäev ja sellega seonduvad suured pidustused, aiaehitus ja muudki lahedat.

Nüüd ma siis olengi kolmandat päeva tööl ja valmistun oma suureks etteasteks ette ja yldse ei suuda mõtteid koondada. Vähemalt ma ostisn ära kohvri, õhtul ostan ka väikeseid pudeleid ja lähen hüppama. Ma ise ka ei tea, kuidas must selline aktiivne rott sai.

2010-06-15T11:48:00.002+03:00

Viimasel ajal on oldud väga kinokultuurne. Avalöök oli Seks ja linn2, mis oleks... no ma ei tea. Iseenesest on ju aru saada, et kui ma juba lähen sellist filmi vaatama, et kõrgkultuurilist elamust ma sealt ei oota. Tahaks saada seda vana ja head seriaali, aga popkorniga ja suurelt ekraanilt. Aga ma tõesti ei oodanud pea kolmetunnist hala sellel teemal, et mees tahab telekat vaadata ja üldse ei viitsi igapäev peale tööd glamuursetes restoranides hängida. Maisaa aru kes see lollakas Carriest sellise vingupunni küll tegi. Ja no tõsiselt, tegevust oli seal filmis nii umbes ühe pooletunnise osa jagu, ülejäänud aja täitsid reklaamüritused (muuseas, meil on sama firma kohvimasin kui mr Bigil ja Carriel), kaunid vaated peenest hotellist ja kõrbest. Ma nüüd kohe ilmselt hävitan kogu oma naiseliku karma, aga ma olin nõus poole pealt ära minema. Sest igav oli. Ja tõsiselt, kui su elu suurim draama on see, et sa kergelt jokkis peaga sekundiks oma eksi suudled, siis su elu pole väärt film olema.

Edasi tuli Shrek. 3D-na, sest meil on ka Tartus lõpuks see võimalus. Ja see oli hea, täitsa laste film. 3D oli ka tore, täitsa oli see filmi sees olemise tunne, ja võib täitsa öelda, et tegijad ise ka olid selle nimel veva näinud. Ja peamine - laps ka nautis seda.

Eile siis mehe piinamise eest tasuks hoopis Friigifilm. Star 80. Mis oli Film. Tegevusliin, tegelaste avamine, head kaadrid, tunne. Kõik oli olemas. Nii ammu pole ma nii head filmi näinud. Mis muidugi pani mind otsustama selle kasuks, et tuleb unustada see kergemeelne kräpp ja jälle vaadata häid filme.

Muidu ma olen katki. Kukkusin rattaga, üritades ältida otsasõitu oma järglasele. Järglane on elus ja terve, mina olen õmmeldud, plaasterdatud, marraskil ja sinine. Pulmaminekuks jääb ilmselt lühike kleit ära.

2010-06-08T09:51:00.003+03:00

Milleniumi triloogiaga on nyyd igaveseks lõpp, sest nagu ma mainisin, oli tegemist klassikaga. Mulle tegelikult üldse ei meeldiks raamatuid nii kiirelt läbi lugeda, aga kuna mu nädalavahetus algas überhästi, siis lõppema pidi see ju kuidagi teistmoodi.

Laupäeva hommik oli romantiline. Peale hommikusi toiminguid jalutasin talli ja patsutasin hobust. Siis jõin kohvi (morssi tegelt) verandal, kust avanes väga kaunis vaade Võrtsjärvele, siis tšillisin niisama ja läksingi juba trenni. Pärast oli veel terve päev tšilli.

Pühapäev oli kohe kõvasti sitem, sisaldades kõhuvalu ja palavikku ja mitte kopika eestki romantikat.

Tänaseks olen ma muidugi õnneks kenasti tööle jõudnud, aga ma tegelen siin põhiliselt sellega, et mõtlen, mida ma julgen lõunaks süüa. Peale lõunasööki ilmselt mõtlen ma sellele, et kuidas ma oma auto parklast kätte saan. Sest Marti on puhkusel ja meil on nii kitsas parkla, et sinna pole üldse lõbus Jeepi parkida. Kohe lausa vastik on seda teha. Kui hommikul hiljaks jääda, siis saab 10 korda ennast vabasse auku nihverdada ja siis on ka suhtkoht garanteeritud, et sõidad vastu piiret vähemalt. Niiet ma tulen hommikul vara, lõuna ajal ei liiguta autot ja õhtul lähen pisut peale kuut, siis on enamik juba ära läinud. Vähemalt on taktika.

Muidu vist peaks tööle hakkama.

2010-06-03T16:20:00.002+03:00

Mulle huulult meeldib kui tuletõrjealarm käima läheb. Ses suhtes, et ma tegelt ei taha väga sisse põleda, aga see on natuke nagu see hundi karjumise muinasjutt.
Noh, et läheb alarm tööle. Kõik nohisevad arvutite taga edasi. Kui alarm on juba natuke töötand, paneb keegi tossud juba jalga ja alarm jääb vait. Järeldus: see mees ei peaks tosse rohkem eemaldama ja kõik töötavad rahus edasi. Alarm hakkab uuesti karjuma. Vaadatakse üle vaheseinte üksteisele otsa küsivate pilkudega. Põgenema keegi ei asu. Noh, kõrgel korrusel ka, ja kesse see ikka väga ilma liftita viitsib, eksole. No heakene küll, kui see ikka vait ei jää, sisi võib ju õue minna ka. Mina isiklikult võtsin kaasa oma lõuna ajal ostetud uued teksad ja pesu ka. No ei tahaks neist ju kohe esimesel päeval ilma jääda.

Trepist alla minnes tehti nalja, et vist äkki ikka ei ole vaja, mõni pöördus veel tagasigi. Kuna emaus kontorist oli juba kogunenud ettenähtud kohta, siis ilmselt siiski oli vaja + trepikojas oli suitsu, mis hilisema info kohaselt osutuks selleks mängusuitsuks, et saaks ikka õppust läbi viia ja andureid testida.

Järeldus oleks see, et paanikat pole siin majas küll vaja karta. Selle aja peale, kui kõik otsustavad liikuma hakata, on maja ilmselt ammu mahapõlenud ja kokku kukkunud. Sellise reageerimiskiiruse peale ma muidugi ei imesta ka, et ma pool tundi ühest failist asju otsisin, enne kui taipasin õigest failist neid otsida.

Ja muidu. Tegelt ei ole endale päevas 4 korda mõtet deodokat kaenla alla lasta, sa ei muutu sellest kuidagi vähem higiseks. Küsimus muidugi jääb, et miks need inimesed, kes seda siiral usuvad, just alati minu kõrvale istuma satuvad?

2010-06-02T17:03:00.002+03:00

Mingi verbaalne kõhulahtisus on mind ilmselgelt küll tabanud.

Aga, et aususe mõttes kõik ära rääkida alustan ma sealt, et meil on tööjuures sellised oma näopildiga uksekaardid, mis on tegelikult kohustuslik koguaeg kaelas kanda, aga kuna enamus aega see mu outfittiga üldse kokku ei lähe, siis ma tavaliselt ei kanna.

Siis kui ma kannan, siis see toob kaasa segadusi. Sest kui ma lippan kõrvalasuvasse kaubanduskeskusesse kohvi või saiakest ostma, siis hakkab juhtuma. Ükskord ma nimelt ostsin sellist popi lõikega jakikujulist saiakest Reservdist. Oli teine seal allahinnatud stange peal hästi nunnu näoga rippumas ja kuna mul endal polnd jakki seljas, siis ei viitsind sellega proovikabiini ka kõndida ja ajasin sealsamas peegli eest selle selga. Takseerin siis ennast kõrvalasuvast peeglist, kui minuga alustab juttu üks kolmik. Kolmik oli selline üsna vahva: teismeline tütar, keskealine ema ja ilmselt samas vanuses tädi või ema sõbranna. Riideid osteti tüdrukule, olemasolev stiil oli selline... noh, mis sa bussijaama kõrval asuvast poest ikka väga tahad eks :)
Ma nüüd mainin ära, et see jakk, mida mina proovisin, oli iga übertrendika lõikega ses mõttes.
Jutt käis umbes nii
Ema: Ega teil neid jakke number suuremat pole?
Mina: Möh?
Tädi: No, et siin on 40, aga 42 ka kuskil on?
Mina mõtlen (minu seljas on, mis nad tahavad seda nüüd mult ära võtta vä?): Möh?
Ema: 42 oleks vaja?
Mina: Aa, aga ma ei tea, ma just proovin seda numbrit...
Tädi: Aga äkki me saaks ise proovida?
Mina: Ma võibolla ostaks selle ise ära...
Ema (natuke pahaselt): No aga klientidel võiks ju ka mingi võimalus asju osta olla...
Mina (sai lõpuks pihta asjale): Aa, aga ma ei ole siin müüja.
Vabandused nende poolt siis. Kumbki pool jakki ei ostnud.

Ja siis meil avati Toidupood ka lõpuks. Ma eelmine nädal puhkasin ja selle nädala algul oli palgapäev, niiet ma väga poel veel käinud seal. Täna tuli saiakese isu. Seisan siis saiakese leti ees, smuuti käes ja neetud kaelakaart kaelas ja ei suuda valida kas Dallase sai või maasika-rabarberi ruut, kui järsku tuleb selline kuri muti hääl:
Kus kommid on?
Mina: Möh? (jah, mul on endal ka piinlik oma erakordselt pikkade juhtmete pärast vahel)
Mutt: No siin poes peavad ju kuskil kommid olema?
Mina: Aga mina küll ei tea, kus kommid on...
Mutt: Aga kesse siis teab, kui te ka ei tea?
Mina (taaskord valgustatuna): Aga küsige mõne müüja käest äkki?
Mutt juba silmas mu seljataga komme ja tormas sõnagi lausumata minema. Mina läksin kurvaks, sest no tegelt ka. Kui mul on vaja miskit küsida, siis ma ikka üritan viisakalt seda teha, mitte ei haugata pahaaimatule ohvrile kuskilt seljatagant mingi erilise kurja häälega. Ja üldse, peaks vist kuidagi isikupärasemalt riides käima hakkama, et hoolimata mu kaelakaardist mind müüjaks ei peetaks...

Ja ma olen hellaks läinud, kurje muttegi ei talu enam

2010-06-02T15:24:00.002+03:00

Muidu ma olen liftijumal. Arvestades kui suures ettevõttes ma töötan ja kui mitmel korrusel see laiub, siis võiks eeldada, et enamus aega tuleb lifti kasutades seda kellegagi jagada. Aga kuna ma olen liftijumal, siis ma sõidan üksinda. Sotsiaalses mõttes pisut igavavõitu, aga samas ei pea piinlikust tundes oma kinganinasid põrnitsema. Saab hoopis peeglist tshekata kas sonks on korras ja kui väga oleks huulepulka vaja kasutada.

2010-06-01T21:34:00.002+03:00

Eino tegelt on nii, et kuni puhkuseni ei olnud mul töölkäimise vastu mitte miskit. Aga nüüd ei tahaks nagu hommikul ärgata ja lõunal tshilliks ka miljoneid aastaid ja üldse ei läheks kontorisse tagasi. Seal on üks loll mäng vaja teha, mis kuidagi ei taha edeneda ja teeb muga ajuvahekorda pidevalt. Ja üldse veel mõned üritavad muga ajuvahekorda teha, aga ma kavatsen mitte sellest välja teha ja korrutada endale igavesti, et mul on palgatöö ja mind kopika eestki ei huvtia mida ma selle 8 tunni jooksul teen selleks, et see ka välja teenida. Tegelikult on ysna tore, ma olen nagu pisut osav ka selles, mida ma teen.

Lõunatega pole üldse nii tore. Kõigepealt keerati mu lempar söögikoht kinniseks suitsetajateklubiks (niiet ma olen nyyd selle liige) ja siis pandi hoopis lõuna ajaks kinni. Varsti ilmselt kuulutavad pankroti ka välja ja ma tõesti ei tea, kust ma siis oma lemmiksalatit ja pastat saan. Niigi olin sunnitud üksõhtu seal salatit söömas käima, sest jube isu oli peal.

Siis mu uus koht ei ole üldse nii tore ka kui vana. Kuigi mingid teatud vana koha külastajad on ka selle üle võtnud, niiet lootust nagu oleks, aga ma tegelt üldse ei tahaks neid sinna. Toit on ka pisut ühekülgne, hea küll aga kallivõitu.

Inimsuhetega on ka nagu on. Eelmises kohas olid vähe rahvast ja võeti kohe omaks, aga siin on nii palju tuttavaid ees ja ma ei oska üldse mitte midagi endaga peale hakata. Mingid klikid ja värgid ja kellega võib suhelda, et sa luuser ei näiks ja igast teemad. Ma olen märganud, et mida suurem dekoltee mul on, seda suhtlemisaltimad inimesed on, aga no ei saa ju 5 päeva nädalas tissid ripakil ringi ka lasta. Korralik pereema nagu ma olen ju.

Perest nii, et mu laps hakkab sügisest käima muusikakoolis. Ise tahtis. Ma olin hullult tore ja viisin ta katsetele ja hullult lohutasin, et no pole hullu kui sisse ei saa, ja ega see muusikakool polegi nii tore ja mulle on ta ikka kallis ja blabla. Põrsas sai sisse. Plokkflööt. Selle ka täitsa ise valis. Maitea, kesse neid harjutamisi siin siis kuulama peab. Aa, ma olen tööl, niiet ilmselt mitte mina. Vähemalt ei valinud viiulit, seegi hea.

A muidu ma sain Stieg Larssoni viimase Milleniumi osa (ma pool aastat ootasin, et see ingliskeelse paperbackina välja tuleks, et esimese kahega sobiks) ja ma ilmselt kobin voodisse seda lugema. Sest no... tyyp on surnd, järelikult on klassika. Aga Tom Hanksi küll Blomkvistina ei tahaks saada, see rootslaste enda variant oli küll üsna talutav. Ja tegelt ma loeks meeleldi siukseid rohkem vihjava seksiteemaga krimkasid kui selliseid väga graafiliste kirjeldustega seksistseene, aga no Christie on ka surnud, niiet ma sealt ka miskit uut ei saa. Ma olen vist hellaks läinud.

2010-02-15T17:30:00.002+02:00

Mulle tegelikult meeldivad asjalikud nädalavahetused, aga viimase paariga on küll nii läinud, et asjalikkust pole neis peaaegu yldse ollagi. Laupäevane saavutus oli 3 tundi kestev kraanikausipuhastus - mille tulemusena mu kraanikausid näevad oma sada aastat uuemad kindlasti välja, aga üks 50 jäi ikka veel yhele turjale. Aga no ega kõike head korraga ei saa ka - seda enam, et teine asjalik asi oli külmkapi ost. Nimelt leidsime ühe, mis meie suhteliselt nõudlikule (ei tohiks olla valge, mus ega hõbedane ja mida vähem hõbedasi osi ka niisama küljes on, seda parem) ka peaaegu vastas täiuslikult. Beezikas, kahe uksega ja mitte ühtgi neetud hõbedast detaili.
Loomulikult oli see ka ära ostetud selleks hetkeks kui mina poodi jõudsin, aga no see on ju minu puhul nii tüüpiline (Heiko küll ütleb, et sa saad asjad täpselt nii, nagu sa neist mõtled), aga õnneks oli seda siiski võimalik veel Tallinnast kohale kärutada lasta ja nii se probleem kenasti ka lahenes. Ehk siis, ma saan ilmselt teha nüüd kooki, mis tahab seista külmas, sest mul on piisavalt ruumi selleks. Ja esimesena läheb suurde, suurde sügavkülma magama lambapoiss :D

Täna leidsima netist ka peaaegu ideaalilähedase söögilaua ja nii saab ka see ilmselt kenasti tellitud ja on väike võimalus, et kui ma 20 pealine sugulastekari mulle seda au teeb ja mu köögi avamispeole/sünnipäevapeole kohale tuleb, siis on mul ka taldrikud kuhugi panna. Rääkides taldrikutest, siis nii palju mul neid küll ei ole. On 10. Ja kahveid ka umbes nii, seega tuleb need ka veel muretseda. Ja miljon muud pisidetaili (ntx kulbid, mille ülemine ots oleks konks, niiet ma saaks ta riputada kulbiraua külge (mis maksis kokku 800 krooni ja võiks nüüd tõesti kasutust leida ju)). Aga see on kõik nohu selle kõrval, et pliit töötab, põrand on plaaditud, seinad värvitud, aknad/uksed ees ja väga ilusast kraanist voolab nii sooja kui külma vett väga ilusatesse kraanikaussidesse.

2010-02-10T15:00:00.002+02:00

Et kõik ausalt üles tunnistada, siis jah, ma loen naisteajakirju. Juuksuris. Sest ma pigem ostan hobuse- kui nasiteajakirja. Igaljuhul, detsembris ilmud selline lugu Marie Claires. Lühidalt ühest Aafrika riigist, kus naise iluideaal on suur ja selle nimel tehakse paksuks minemise laagreid ja asju. Ja asi võtab ikka väga julma suuna seal, ehk siis tüdrukutel keelatakse liikumine ja sunnitakse sööma.

Eile ma käisin jälle juuksuris ja lugesin Marie Clairest lugejakirja selle artikli pihta. Tsiteerin: “Nutt tuli peale, vaadates neid lõhkemiseni täisnuumatud (nagu õhupallid!) väikesi tüdrukuid onni põrandal magamas – ainult elada ja süüa! Süüa hirmuga, sest elukutseline sundsöötja nuhtleb muidu valusasti,” kirjutab toimetusele äramärgitud kirjas Merili ja jätkab arutlust: “Mind paneb mõtlema, kuidas saavad emad, kes ise on sellise katsumuse läbi teinud, seda hiljem teha enda tütardega.”

Ja mind paneb omakorda mõtlema, et kuidas saavad meie kultuuri naised mingeid kive üldse sinna kultuuri loopida. Kas meil mitte ei valitse vastupidine trend? Et see on normaalne, kui meil on dieedilaagrid ja rasavpõletamistrennid 5 korda nädalas? See ei ole piinamine, kui täiesti normaalkaalus naine vaatab peeglisse ja ainus, mis ta seal näeb on see, et ta reied puutuvad kokku? Ja ma kahtlustan, et see on ka okei, kui kogu su rasv sinust kaks korda aastas nõela abil eemaldatakse?

Et kuna nende iluideaal ei ole sama, mis meil, siis me võime kohe teha suuri silmi ja hädalda, et oi kui julm. Jah, ma täitsa saan aru, et on julm laste peal selliseid loomkatseid teha aga ise me teeme ju ka? Et kuna meil on see tore ja lõbus, siis ega see ju ei tekita üheski lapses kompleksi, et ta vanemad ta fat campi saadavad?

Ja veel. Mu köök on valmis.

2010-01-29T14:25:00.002+02:00

Mu tänase päeva kõrghetk on see, et ma avastasin, et mu kätekreem on kuus kuud oma kehtivusaja ületanud. Issand, kui igav võib mõne mehe elu olla.

PS. kui ma MSNis olen away, siis ma tegelt ei pannud seda peale käsitsi, vaid ma tegelt ka ei ole arvuti taga. Ma ei igno kedagi. Ja ma hullult oleks tahtnud olla arvuti taga, et ma õigel hetkel oleks saand vastata.

2010-01-27T12:37:00.003+02:00

Leilalt sain:

Kirjuta, kus olid Sina kui...( kust selle uudise kuulsid, mida tegid, kui ...)
1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
polnd
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
polnd
3. Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatus 26.4.1986
ma olin siis 4, niiet mälestusi küll sellest pole
4. Balti kett 23.8. 1989
ma usun, et ma mängisin ukat või trikat, ilmselt nägin uudistest ka midagi
5. Estonia uppus 28.9.1994
kuulsin sellest koolis, ma olen üsna kindel, et meil oli ajaloo tund esimene sel päeval, üsna ehmatav oli
6. Diana suri 31.8. 1997
ma mäeltan, et see tundus uskumatu
7. saabus aasta 2000
ma olin kodus, koeraga, sõin kartulisalatit ja nutsin. mu toonane boyfriend pidas mind ilmselt mingi linnukse kirja saamise eesmärgil ja kuna kõik rahavs läks tartusse ilutulestikku vaatama, siis mina sinna nimekirja ei mahtunud. mental note - appi kui hea mees mul on :D
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
kodus oli, istusin teleka ees, toona kuune laps süles ja mõtlesin, et missuguses maailmas küll tema peab üles kasvama. ma olin sel hetkel üsna kindel, et kolmandast maailmasõjast pole pääsu ja see emotsioon, kus mina peaksin sellele vastu minema imikuga, oli jube. muidugi on mul kahju kõigist nendest, kes selle pärast kannatanud on, on mul siiski hea meel, et nii hullusti ei ole veel läinud. ma ei välista võimalust, et läheb.
9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
helistasin Merlisele ja küsisin, kas tal on kurb. sellel hetkel sõitsin tigutornist mööda.
10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?
Tallinn salastab detailpaneeringute algatajad. Muidu olin tööl, käisin maniküüris ja viisin õhtuksöögiks Macist burksi, hea uudis oli veel see, et pühapäevaks on mu köögi põrand plaaditud ja nädala pärast kraanikausi lett ka ja siis saab sisse kolida. Jei.

Ma edasi ei anna, kui keegi tahab teha, siis go for it.

2010-01-26T14:30:00.002+02:00

Mis sellega on, et pärast nädalt keskmist -18 temperatuuri tundub -10 täiesti soe ja mõnus kevadilm olevat? Ei ole ju, ikka on külm ja jope peab seljas olema... Vähemalt olen ma kehtestanud enesele reegli, mille kohaselt alla -15ne ma ei ratsuta. Sest nohh, ratsutamises on kõik miskipärast õhuke - kindad on õhukesed, püksid liibukad ja saabastesse sokke väga palju ei mahu. Ja kuigi ma jubedalt tahaks, siis ma üldse ei viitsi seekord oma sünnipäeval haige olla. Niiet ma hoian oma paksud saapad ja püksid väga kindlalt enda ligi.
Tööl on vahva, joonistan kalu, kirsse ja tisse. Vahel ma tunnen ennast universumi seisukohalt kasutuna, aga vähemalt on tore.

2010-01-20T16:31:00.002+02:00

Natuke rohkem kui kuu aega viskas mulle üks inimene pommi kaela. Ses mõttes, et ei midagi ebameeldivat - lihtsalt väga ootamatu ülestunnistus. Ja suhteliselt suur, no vähemalt minu jaoks on sellised asjad suured.
Ja edasi sai... ei midagi. Ta ei ole kordagi peale seda rääkinud minuga, täielik vaikus. Noh, mitte, et ma suur saaksin tema pommuudisega kuidagi midagi peale hakata, aga no korra võiks ikka ju kontrollida, kas ta on põhjustanud ka suure tulekahju ja võibolla aitaks kustutada seda. Aga no ilmselt oli see mingi nali, tähelepanuvõitmiseks või nii. Ma ütleks, et õnnestus, ma kukkusin haledalt sisse ja jäin uskuma. Mental note: ära ole nii naiivitar pidevalt.

2010-01-20T10:19:00.002+02:00

Lugesin eile ajalehte, kui mu tähelepanu tõmbas suur lärakas. Lärakas oli reklaam: "ÄRA PRITSI". Sisu oli see, et autojuhid võiksid olla sõites ettevaatlikumad ja mitte jalgsi liiklejaid täis pritsima. Eeee... väljas on 20 kraadi külma, lumi põlvini... kust kurat ma selle pori nende jalakäiate pritsimiseks veel välja peaks võluma?

Huvitav, kas eestlastele hakkas tunduma, et me oleme juba omadega nii lõunas, et jaanuaris on meil poriväljad ja suusatamine täiesti võimatu? Aga ses suhtes, et kui selgus, et ikka ei ole, kas siis pidi oma nüüd naeruvääruste reklaamidega ikka avalikkuse ette tulema?

Muidu on külm... ja köögiseinad lähevad juba värvi alla ja siis veel põrandaplaadid ja ongi olemas. Pidu.

2010-01-11T10:02:00.002+02:00

Sõitsin hommikul tööle, päike oli kohe paistma hakkamas, puud sillerasid härmatises ja teeääred oli lumekuhjades. Raadio mängis ja Tallink reklaamis end kui ainsat võimalus suusatama pääsemiseks - sest Soomes pidi olema kõlblik suusailm. Muide, kallis Tallink ja reklaamitegijad, meil siin ka on suusailm ja üldse mitte kehv, niiet ma mõtleks selle reklaami ümber.

2010-01-06T21:07:00.001+02:00

Et kuna mul midagi kirjutada ei ole, siis teise palgapäeva kingitus endale:Need väga ilusad asjad tegi Helen Pikkat, ja Camylandi jäi veel sarnaseid.

2009-12-21T12:11:00.003+02:00

Tegelikult on täitsa hea alustada jõulunädalat teadasaamisega, et ühel kunagi tähtsal inimesel läheb hoolimata vahepealsestest jamadest, väga hästi. Ma nüüd natuke olen kahevahel, et kas öelda talle seda (me ikka veel arvestame, et me pole 9 aastat isegi mitte näinud teineteist) või elada vaikuses kaasa. Sest ma ei usu, et alati on vaja teada, et võõrandunud sõbrad su üle head meelt tunnevad... Ma pisut mõtlen selle peale... igaljuhul on mul väga hea meel, et ta on elus ja tal on hästi ja ma loodan, et ta vähemalt on oma vigadest õppinud.

Aga muidu on jõul. Pipargoogid, kingitused ja kõik muu. Kuuske mul sel aastal pole, sest magamistuppa lisaks köögile kuusk mahutada ei ole just väga lahe... Aga järgmine aasta tuleb kuusk ja tulevad räästast rippuvad valguspurikad ja tulevad väikesed mõmmid kuuseotsa ja tulevad advendiküünlad täiuslikus neljases messingküünlajalas ja tuleb hani ja... lumi ka loomulikult.

2009-12-16T09:06:00.003+02:00

Kuulge, lugupeetud mäki töötajad. Ma jumaldan teie asutust ja teie uus juustutoast on ka suurepärane ja kuigi kohvi kvaliteet ei ole Cookbooki lähedalgi, on ta siiski täiesti joodav. Aga siiski, latte hääldus ei ole lateeeeeee. Kui te ise guugeldada ei oska siis palun: siin. Muidu on lihtsalt naljakas, eriti kui te veel latte küsimuse peale parandavalt vastate: "Mis? aa, latee!"

2009-12-11T10:47:00.002+02:00

well, ma olen amaetlikult kingapede :) Ühes kuus kahed jalavarjud soetada on ülemõistuse palju. Eriti arvestades, et viimased neist on suurepäraselt kasutud ja sobivad ilmselt ainult jõulupeol kandmiseks. Aga las ta siis olla, need sobivad lausa täiuslikult mu jakiga ja ei maksnud üldse nii palju. Kõvasti vähem kui jakk ise. Ahjaa, väga kena pluusi sain ka sinna alla ja kompromissina ma ei osta uusi pükse :D Võibolla ma siiski olen sunnitud ostma ühed kitsamad siiski. Ja siis tekib mul veel küsimus, et mis krdi ajahetkest must selline beib sai? Ma ise kahtlustan 28 märtsi, kui ma oma esimesed geelid lasin panna (ja lubage mainida, et mulle meeldib, kui mu küüned iga pisikese asja pärast ära ei murdu) ja teine aste oli see, kui ma oma juuksed heledamaks lasin värvida (ja siinkohal jälle, mul on nii palju halli juustes, et tumedast paistab see paremini välja) ja üldse, ving ving.

Muidu on hea, tööl on tore ja igast värki. Päkapikud möllavad ringi ja Winny Puhhi uue loo video on suurepärane.

2009-12-03T10:36:00.002+02:00

Ma olen vahel mõelnud, et mehed on huvitavad ikka küll. Ja täna ei räägi ma üldse oma mehest :D

Mõned nädalad tagasi kohtasin Elva Konsumis ühte paari. Mees tõmbas tähelepanu sellega, et ta väga kõva häälega seletas, kuidas naine võib osta kõike mida ta tahab ja kohe 5 tükki, ega temal rahast kahju polevat naise jaoks. Naisele oli näole kleebitud pidev naeratus, milles oli pisut uhkust, õnne ja veidi piinlikustki. Igajuhul ühtis nende poe trajektoor meie omaga ja nii sain ma terve poeskäigu kuulda, kuidas mees ikka käskis osta naisel kõike mida hing ihaldas. Hing ihaldas 3 kilo sealiha ja viilutatud juustu, aga see selleks eks. Muide, võibolla m a peaks mainima, et mees oli soomlane... aga võibolla ei oma see üldse mingit tähtsust. Naine ise oli väga kena, väike, õigetest kohtade vormikas ja juba kaugelt näha et väga hoolitsev oma välimuse suhtes. Mees oli end käest lasknud keskealine suhteliselt mittemidagiütlevat tüüpi. Ma ilmselt ei tunneks teda enam ära, kui tänaval kohtaksin.
Mis oli huvitav, oli tema arvamus, et ta saab selle naise ära ostetud toidupoes. Ma küll väga vaimustes poleks, kui mõni mees üritaks mind võluda sellega, et ta lubab mul poest kaks pakki viilutatud juustu ja 6 siidrit osta, aga noh, ma olen muidugi räme printsess ka selliste asjade koha pealt ja kes olen mina üldse rääkima meeste poolt äraostmise vastasuset, arvestades, et mu mees mind ikka suuresti üleval peab... aga no ta on ilus ka, niiet seal on omad plusspunktid :D

Igaljuhul, pidasin ma seda puhtalt "välismaalane tuleb rabama vaest maakohas elavat naist oma hunniku papiga" fenomeniks. Kuni ma eile ise selle fenomeni otsa komistasin.

Ma ilmselt saadan pidevalt valesid signaale välja, aga mul on selline loll komme, et ma jään mõttes olles ühte suunda põrnitsema. Ja eile üks ülalpool kirjeldatu moodi mees arvas, et ma imetlen teda. Eestlane seekord. Aga kuna ta istus minust paar lauda eemal, sisi kuidagi pidi ta ju muljet avaldama hakkama ning tolle seltskonna vaiksest vestlusest sai järsku ühe mehe kõvahäälne kiitus teemal "mul on palju raha ja mulle meeldib seda kasutada ja ma olen väga tähtis et ma niipalju pappi kokku ajan". Ja siis ma taipasin ehmatusega, et äkki ma siis paistan pealiskaudne ja ahne välja - sest kuidas muidu seletada seda, et mind peab rahaga võluma? Igaljuhul oli sel hetkel küll väga hea meel, et ma lõunastan tavaliselt Martiga ja mingid sellised tüübid minuga päriselt rääkima ei tule. Sest ma olen liiga viisakas, et nad hästi kiiresti sinnasamma saata, seda tegi ikka Merlis minu eest vanasti :D

Ja ma ei ole pealiskaudne ka - minu mees on lisaks sellele, et ta on ilus, ka veel jube tubli ja ma ei suuda ettekujutada meest, kes oleks veel parem minu jaoks. Siis on ta tark ja kultuurne ja teda huvitavad raamatud ja kunstinäitused ja teater ja iga kell eelistab ta PÖFFi kava actionitele. Ja ta on ilus, kas ma seda mainisin :D?

2009-11-26T11:11:00.002+02:00

Ma ei ole mingi maailma kõige tolerantsem inimene. Mind ei sega kuidagi kellega keegi magada eelistab, aga ma pole nii viisakas, et mõni "pede" nali aegajalt naerma ei ajaks või üle huulte lipsaks. Ja ma teen väga tihti streotüüpidel põhinevaid järeldusi, kuigi ma eelistan järeldusi inimeste kohta teha pärast nendega suhtlemist, aga mingid muljed saad sa ju kohe kätte.

Aga mind ajab naerma (marru, ärritab, torgib perset? ei tea millist sõna siinkohal kasutadagi tegelikult), kui sellised keskmisest huvitavamad blogijad teevad neid stereotüüpseid järeldusi. A´la kui sa oled lugenud seda raamatut, siis sul ilmselt puudub üldiselt hea maitse raamatute suhtes, sa ei oskagi eriti lugeda või sa oled lihtsalt imbetsill. Ma muideks, olen seda raamatut lugenud ja mulle meeldis. Mulle meeldis ka Valtari, Christie, Hesse, Doyle, Dumas, Tammsaare, Bulgakov, Rankin, Marques, Lindgren, Vonnegut, Posse, peaaegu kogu Moodsa Aja sari, peaaegu kogu True Bloodi sari, Murakami, Chobitsi manga ja ma võiks jätkata seda lõputult. Mis ma öelda tahan, et väga palud inimsed kes loevad, loevad erinevaid asju ega põe enne raamatu kättevõtmist, kui palju teos nende reputatsioonile liiga teeb :D

2009-11-19T15:48:00.002+02:00

Ah well. Eks ma siis kirjutan, ses krdi facebook ei lase mind ju Farmville sisse ja mu maasikad lähevad halvaks seal. Igasugused näpuvead mu tekstis on põhjustatud selles,t et ma olen laisk ja ei viitsi oma mula üle lugeda ja ma ikka veel päriselt poel harjunud oma töö juures oleva klaviatuuriga.

Hetkel mul isegi on tööd teha, aga ma olen juba natuke tüdinud selle mängu tegelase lõustast, niiet ma parem ei tee seda. Muidugi iga hetk, kui ma tunnen, et ei viitsi teha, siis mul tuleb kohe mingi meeletu inspiratsioonipuhang ja mingid vahvad mõtted kuidas ühte või teist probleemi lahendada ja siis kohe peab hakkama jälle tööd tegema. Alguse asi, entusiasm ja puha.

Muidu on vaikne. Homme saabub kauaoodatud pliit Itaaliast ja järgmine nädal tulevad krohvijad ja selle aasta lõpuks peaks seinad valmis olema. Siis tuleb veel plaadid välja valida ja ongi peaaegu valmis. Muidugi, ma sellest üldse ei räägi, et külmkapp ja muu mööbel eaks ka hakkama kuskilt kööki ilmuma... see on nagu see kaerasaba millest on vaja peale koera üle saada. Niiet selle rindega on kõik korras.

Teisi rindeid muidugi ei ole väga. Peale magamise, see on lausa huvitav kuidas see rinne on nii krdi tähtis kuidagi, kui sul enam seda lõpututes kogustes teha ei lasta. Kui nüüd kassid ka veel austaksid mu soovi öösel magada ja ei kraabiks ukse küljes koguaeg oma väljumise ja sisenemise soovidega, oleks veel eriti hea. No ma üldse ei viitsi ärgata mingi tungleva kassi pärast kell 5.44, kui mu õige äratus on juba 6.30.

2009-11-16T10:42:00.002+02:00

Asjad mida vihata list:
- automaatselt käivutuvad playerid inimeste blogides... jajaa, sinu blogi, ise tead onju. Aga ma üldiselt kuulan oma kõrvaklappidest midagi (seda ntx) ja siis mul pole üldse hea meel, kui mingi teine muusika selle minu muusikaga väga hullu segamuusikat tekitama hakkab. Isegi kui see muusika on ka tore ja ilus, eelistan ma ikka enda valikuid.

- töö tegemine nii, et tööd ei ole. Ma vist pingutasin natuke üle ja saina sjad liiga kiirelt valmis ja nüüd pole mul midagi teha. Sellest ka sissekanne, eksole.

- nii tihti joomine, et enam pähe ei taha hakata. Ilmselt tuleb üle minan kangemale kraamile - ja mõelda, et ma panin madalama kontsaga saapad aiult sellepärast jalga, et mitte urjus peaga jalgu ära murda... oeh, naised ja nende mured.

- filmid, millest poole ma pean veetma peadpidi oma mehe õla taha peitunult. Sest ma kardan. Jah, hr von Trier, ilusad kaadrid ei kompenseeri verd pritsivat vägivalda, mul on hirmus ikka. Vähemalt lubas mees viia mu vaatama ilusat vägivallatut naistekat. Küll olen mina alles pehmeks läinud.

2009-11-10T11:07:00.002+02:00

Ma pole veel oma raamatu järel käinud... ja täna ka ei lähe, sest ma ostsin uued saapad. Ja kui nüüd aus olla, siis võibolla ma ampsasin nendega pisut suure tüki, sest need küll käimiseks ei ole mõeldud. Aga nad on niiiiiiiiiiiiiiiii ilusad (mhm, nii palju i-sid ilusad), et ma lihtsalt ei saanud ju kuidagi teistmoodi. Naine, nõrkus on mu nimi.
Tööl läheb vist hästi. Hetkel olen ma põrkunud rängalt vastu animeerimise seina, aga ma loodan ka selle probleemi pärastlõunaks lahendada. Vahel on mul tunne, et isegi täiesti segased asjad ei saa lõputult segaseks jääda, ja olgem ausad (ma nüüd tõesti loodan, et mu endised koolikaaslased/õppejõud seda ei loe), ma pole oma animatsioonidest vist suurt ühtegi ise korralikult valmis teinud. Ses mõttes, et ma olen küll ühe minutise jupi käsitsi video pealt maha joonistanud (algul arvutis ja pärast valguslaual käsitsi) aga tööle pani selle arvutis keegi teine. Niiet nüüd maksab see animatsioonide tunnis luuserdamine täiega kätte. Aga no mis sa teed ära, elu on raske ja blabla.

2009-11-04T11:23:00.002+02:00

Oeh, see jalgratta leiutamine om ikka üks hirmus töö küll. Ma detailidesse ei laskuks, aga jubedalt motivatsiooni allaviiv on see, kui sa oled just välja mõelnud mingi kohutavalt hea lahenduse asjade teostamiseks ja siis selgub, et see lahendus on täiesti olemas enne sind ka ja sa oled oma aega raisanud lihtsalt mõtlemisele. Teisalt muidugi kinnitab see pisut seda, et sa ikkagi oled õigel teel ja ei tee midagi valesti ja see on ka hea teadmine.

Muidu on töö ja siis veel natuke tööd... No hea küll, õhtuti jõuab pisut kududa ja netist Kelgukoeri vaadata, aga põhiliselt olen ma siiski üsna väss ja ainuke tahtmine oleks magada. Seda ma loodetavasti ka laupäev saan... kuigi ma kardan, et see varakult ärkamine mõjub halvasti ja juba kella kaheksaks on mul uni läinud ja tegutsemistuju peal.

2009-11-03T09:22:00.003+02:00

Ma tahan yhte raamatut endale, mida ma võibolla päri ise ei ostaks... aga kui antakse väikese ülesande eest, siis ma võtaks küll. Sest ma lugesin selle sarja viimati ilmunut (tegelikult küll loen) ja mulle tõesti meeldib. Tegelikult ma ei ole tõsieluliste lugude fänn, autobiograafiad jätavad ka täiesti külmaks (isegi pori-raamatut pole lugenud), aga "Minu Eesti" on lihtsalt nii hea, et ma ju lausa pean maitsma teisi selle sarja asju ka. Niisiis, kampaania.

Postita viis linki ja kingi endale raamat!
"Seitse maailma"
"Minu Eesti"
"Minu Soome"
"Minu Austraalia"
Kõik raamatud on välja andnud loomulikult Petrone Print

Ja reeglid ka, kui keegi veel peaks tahtma osaleda:

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

2009-11-02T10:06:00.002+02:00

Aususe ja ajaloo mõttes olgu märgitud, et ma olen teist nädalat tööl. Väga suures firmas, mis on uus asi mu jaoks, töökoht ise asub Tartus ühes majas, mis käib kangema joogiga taskusse. Hetkel tundub, et vist hakkan aru saama, mida ma tegema pean ja mis üldse toimub. Vaade on suurepärane, kohvi antakse ka ja mul on kõige uuem joonistuslaud üldse.
Lotta sai oma esimese veerandiga hakkama ja tõi koju 4-5 segu. Ma muidugi üldse ei loodagi, et tast puhas viieline tuleb, aga seni kuni ta suudab endal selle miksi hoida, olen mina rahul. Lisaks otsustasime, et kui ta tubli on, saab ta kord nädalas minu hobusega pisut rohkem sõita.

Aga nüüd ma hakkan tööle, sest ma olen tubli ja ma olen katseajal :D

2009-10-02T01:26:00.001+03:00

Ah, tegelt, ärge pange tähele. Tegelt on ju kõik elus ja õnnelikud, lihtsalt vahel jääb selline piske auk kuhugi hinge... Ilmselt see siis on mu täide.

2009-10-02T01:15:00.002+03:00

Mul oleks laia ringi küsimus:
kas meestel (sry, üldistan jah) on mingi ajukeemia häire? Ses mõttes, et kui sa oled naist solvanud, siis ei peaks nagu tulema väga suure üllatusena, kui ta kohe järgmise asjana sinuga voodisse hüpata ei taha? Või nagu tuleb? Või, et kui sulle tundub, et solvang oli väga asjakohane ja õigustatud kriitika, siis peaks naine seda ju ometigi nii mõistmagi ja sellest omad järeldused tegema ja vabanduseks väikese seksi pakkuma?

Oehh, vahel mulel tundub tõesti, et kahe inimese kooselu ei ole ikkagi väga loomulik olek ja nõuab tohutult aega, tahtmist ja kannatust.

Vot siis. Keltsanägu, missugune.

Aga tegelt on üks nutt ja hala veel, seoses tööga. Käisin ühel vestlusel ja homme on neil viimane päev mulle vastata... ja ma tõesti ei tea, kas ma julgen seda vastust lugeda. Ses suhtes, et ma olen räme printsess enivei, ja üldse ei peaks tööl käima. Aga jah. Võibolla asjad ei kisu nii inetuks, kui üksteisele 24/7 otsa ei vahi koguaeg. Ja kuulge, ma olen naine, ma vajan põhjust kingade ostmiseks. Ma ei veena kedagi, et kontsad on hädavajalikud talli juurde sõitmiseks - ja noh, see ilmselt ei tee ka paha, kui ma olen oma nõmedad kingad ise võimeline ostma. Aga ikkagi, meenutuseks, ma olen üks ärahellitatud printsess, kellel pole õrna aimugi kuidas päriselu käib ja kes lihtsalt ei oska hinnata seda, mis tal on.

2009-09-16T17:57:00.002+03:00

Meile tulevad nädalavahetusel sugulased, kes osalevad rattamaratonil. Lotta tahtis ka lastesõitu kaasa teha ja nii ongi ta nüüd kirjas 7-8 aastaste tillusõidul. Tillu sellepärast, et ta enne pole sellist asja sõitnud ja ega ta siin kodus väga kuskil rattaga sõita ka ei saa. Igaljuhul saabusime just treeningsõidult, kokku umbes 6 km ja ma usun et oma 1,1 km rajaga saab ta hakkama küll. Kui just keegi ees ei kuku või ta ise mõne pidurdusega lastelaviini endale kaela ei tõmba.

Igaljuhul tuli mulle väga elavalt meelde, kui me talle kaheselt esimese ratta ostsime. Lilla abikatega ja lenksu küljes värvilised tutid. Järgmisel hommikul istus laps kell 7 meie magamistoas ratta otsas ja laulis rõõmsalt:

vänta
vänta
vänta
eva ei oska vändata...

Sest ta tegelt ka ei oskanud vändata. Vähemalt armastas ta neid tutte oma lenksu küljes.

2009-09-15T08:19:00.000+03:00

Kui Liidia täna msni sisse logis, oli kõik see rahvas offline. Needs help...

2009-09-14T13:41:00.002+03:00

Miks ma pean vaatama "piracy is crime" reklaame originaal DVD alguses? Ma ju ostsin selle juba, ilmselt ma ei kavatse sed netist alla laadida...- eksole? Muidugi välja arvatud juhul kui minu originaalpakendi ja kiletatud plaat on nii ära kriibitud, et filmi vaadata ei kannata. Siis ma leian küll, et ma võin selle ju tõmmata ka juba. Üldiselt muidugi päästab plastmassi poleerimisvahend tavaliselt sellest vaevast ära... Kohutav suhtumine DVD-plaatidesse, ma tean jah. Mis meenutab, et peaks oma amazoni ostukorvi ära tellima.

2009-09-07T15:46:00.000+03:00

Ma olen nii köhane, et ma pean magama pooleldi istudes. Mis paneb selja valutama, aga laseb vähamlt öösel magada, mitte ei pea kogu öö köhima.

Ja sinuga seksida tahatvate meeste juures on positiivne see, et sa saad komplimentidega üle valatud. Ma olen nüüd nõtke ratsutajatüdruk. Haaa. Ma muidugi siinkohal ei räägi oma mehest, eks. Ma lähen naeran nüüd kuskil nurgataga selle mitte liiga tabava võrdluse pärast.

2009-09-05T23:04:00.002+03:00

Ma olen see nädal jube korralikult süüa teinud. Täna ma siis loobusin sellest ja asenduseks sai õhtusöök Panges. Ma poleks veel mõni aasta tagasi julgend arvatagi et ma laupäeva õhtul rahumeeles Pange sisse jalutan ja laua saan. Seekord oli terve esimene korrus täiesti tühi - noh, saigi kiiremini oma toidud kätte. Maitses nagu Panges ikka, mis tegelikult on ju hea asi.

Aga enne seda sai käidud Ülenurme sügisnäitusel ja tõulooma valimisi vaadatud. Eesti maatõugu lehmad on päris nunnud, ja šoti mägiveis oli ka jube armsa näoga (kuigi üks pull jäi mind tigeda näoga aedikust põrnitsema ja ma läksin ruttu minema kartuses suurte sarvedega läbi aia pihta saada) ja üks kena herefordi tõugu 2 aastane pull lonkis eriti armsalt jahukausi järel mööda areeni ringi. Ma poleks elusees ilma ninarõnga ja kepita sellist kinni hoidma nõustunud (ja isegi sel juhul oleks ma hästi ruttu ära jooksnud, kuigi keegi nõdrameelne mulle kepi pihku oleks tsuranud), aga see tädi jalutas temaga lihtsalt lehmapäitsetega ringi. Elamus missugune.

Noh, tegelikult näidati ju hobuseid ka... aga neid näeb ju niigi pea iga päev, mis ma nendest ikka muljetan.

Ostsime kala, astelpaju moosi ja kartulit ning tänasime õnne, mis vihma taevasse jättis.

Ahjaa, laps on nüüd teises klassis. Peen, peen.

2009-08-25T00:06:00.002+03:00

Ma kunagi arvasin, et vahel lihtsalt peab hästi minema. Well, ma eksisin. Sest olgem ausad, ma olen ikka eriliselt osav omale jamasid ja nõmedaust kaela tõmbama ja tekitama probleeme kohtades, kus neid tegelikult ju üldse polegi. Muidugi jääb alati lootus, et ma kasvan sellest välja. 30 on varsti kohal ja see ehk paneb mu jätkuvale puberteedimajandusele piiri peale. Aga üldiselt ei taha ma siin liigsesse optimismi laskuda.

Muidu... nojah, muidu on nii, et uus trepp on väljast kohe valmis, mitte et mina selle valmimisega kuidagi lähemalt seotud oleksin. Einohh, tegelikult ma ju käisin ehituspoes sillutiskive sinna ostmas, aga neid polnud kohapeal olemas ja need tulevad Saksast umbes 2 nädala pärast. Ilmselt olen ma sunnitud need ka autost maha laadima. Ei, oota, nüüd meenub, et ma vist loodisin ka midagi sealjuures. Mis jällegi meenutab, et ma olen oma ehitusmeistri parim loodiabiline. Kõik teised ei oska vesiloodi vist kasutada, sest nende loodimistel jääb umbes paarisentine vahe sisse. Mina juba siukest jama ei tee. Aga üldiselt pean ma siiski kurvastusega tunnistama, et ma olen suutnud ikka elada 0-lise kasuteguriga. Või noh, tegelt muidugi ma väga ei kurvasta.

Jaa, ja siis ma pean veel kirjutama sellest, kuidas ma käisin seenel koera ja Martiga ja pärast tunniajast korjet olin ma korraks veendunud, et kõik seened, mis mu panges olid, olid mürgised. Sest neid oli metsas liiga palju. Nagu lademetes - ja ei olnud üldse vähekäidav mets. Aga ju siis ei taheta männiriisikaid, mina tahan küll. Ma muidugi homme teen seenekotlette, niiet kui ma tõesti enam üldse ei postita, siis need ikkagi ei olnud männiriisikad. Aga 99.99% tõenäosusega siiski on. Männiriisikad, siis. Ning kui eriti kehvasti läheb, siis ma hakkan marineerima neid. Jah mina. Marineeruge nüüd selles.

2009-08-04T17:59:00.002+03:00

Et jah, ma ei väsi vahel ikka imestamast, et kuidas minuga sellist pisikest sitta koguaeg juhtub. Noh, teate küll, väikesed nõmedad asjad nagu koerarihmaga veristatud põlveõndlad, sinine plekk taguotsal või küljest rebenenud pöidlaküüs. No nii väikesed ja mõttetud, et imelik on viriseda, aga nii valusad, et kohe oleks vaja viriseda.
Mitte, et ma nüüd paluks midagi suurt ja kohutavat, aga jätaks äkki need väikesed nõmedused ära ja oleks vahelduseks täitsa terve ja ühes tükis?

Muidu on mu köök lammutatud ja mõnest otsast juba hakkab tagasi ilmet võtma. Aga see krdi MASU - pooled vajalikud ehitusmaterjalid lasevad end oodtata 5-8 nädalat, sest tootjad või maaletoojad on omadega seal. TÄPE, täiesti.

2009-07-24T11:30:00.002+03:00

Ma poel muidugi häbematult kaua kirjutanud.
Olid sisi sellised asjad nagu Jaanipäev Ellamaal, järelpikinik kodus, Tantsu- ja laulupidu (eriti tantsupidu), Merlise külaskäik, võistlused Ruilas, öine mereujumine, Haapsalu ja Nõva ja katkine genekas pärast Kehtnat. Umbes mõistlikult kuu aja peale ära jagada need sündmused siis.
Aga muidu on soe ja on eilset pitsat ja natuke sooja kalja...
Suvi noh...
Ega ma ilmselt enne augustilõppu ei mahu siia.

2009-06-19T13:55:00.002+03:00

Aeh, ma vaatasin ise ka, et mu viimased postitused on niivõrd arusaamatud ja igavad, et midagi hullu kohe. Aga ma tegelt ka väga palju asju ei tee praegu ja peale hobuseuudiste mul midagi rääkida ei ole ka. Kui siis ainult see väike asi, et mu suurepärane kirjastus Habemega Naine ilmutas uue raamatu ja kui te tahate mind rikkaks ja edukaks teha, siis minge ja ostke. Kuigi ilmselt kuluvad esialgu fondid kolmanda raamatu ilmutamiseks, aga see on ka omamoodi hea asi ja pikemas perspektiivis peaksid ikkagi asjad sinnapoole liigutama, et minust saab miljokas.

Muidu, eilse päeva põhimure on see, et Kaera-Anni küpsised ei ole pooltki nii head kui Kaera-Antsud. Ses mõttes, et nad on täpselt pooleldi sama head. See teine pool, mis on uputatud šokolaadiglasuuri, ei kõlba kuhugi. Aga kui sealt see ilma glasuurita pool ära tõmmata, saab täitsa süüa. Õnneks maitsevad need halvemad pooled jällegi Lottale, niiet ei lähe pool pakki küpsist raisku, vaid saab kenasti jagatud.

2009-06-19T13:32:00.002+03:00

See on isegi natuke naljakas kuidas mõni päev on kõik nii paha ja halb, et tekib kohe küsimus, et misjaoks üldse. Ja siis, mõne päeva pärast on kõik täitsa tavaline ja hall ja mingeid emotsioone üldse ei ole enam. Ilmselt veel mõne aja möödudes on juba hea ja rahulik. Kohutav ameerika mägede sõit on see elu, ma ütlen.

Aga muidu on nii, et jaanipäev tuleb Harjumaal. Nii vahelduse mõttes, mis tähendab, et homme peaks poes käima ja asjad ära ostma ja siis ongi peaaegu valmis. Mõned riided ka ehk kaasa haarata ja telk muidugi ka. Sest kuigi meil vist on voodikohad, siis tahaks tegelt telgis magada. Mõne öö suve jooksul ju võiks.

2009-06-15T01:23:00.001+03:00

Ses suhtes on ikka nõme küll, kui sul on vaja midagi hingelt ära rääkida, aga õiged sõnad kohe ei tule ja inimene, kellele sa peaksid rääkima, annab peale 3 minutilist üritamist alla ja ei tahagi enam teada. Igaljuhul ma ei saa pihta, et kuidas ma saadan välja nii valesid signaale, et kõik jõuab vastupididselt kohale? Ja kas ma nüüd peaks alla neelama oma uhkuse ja ise rääkima või ootama, kuni ta tahab mind tegelt ka kuulata? Võibolla ta tahab, aga kardab seda mida ma ütlen?
Passu, ma ütlen, on selles mähkmes.

2009-06-14T15:55:00.001+03:00

Ses mõttes jäin ma esialgse plaani juurde, nüüd on kael valus, pea valus ja jalad ka väsind. Ma mingitest poristest teksadest üldse ei räägigi.

2009-06-12T14:21:00.003+03:00

Mul pidi tulema üks tore postitus sellest, kuidas ma leidsin esimese õuna, aiapostid on lõpuks kohal, peenramaa vohab ja söögituba hakkab ilmet võtma. Piltidega ja puha.
Aga sisi rikuti mu tuju ära ja nüüd on postitus sellest, kuidas kõik on paha. Ühesõnaga, kõik on paha.
Ilmselt läheb 15 minuti pärast paremaks, aga see pole peamine point. Peamine on see, et sa oled midagi planeerinud pikalt pikalt ja siis hoiatanud kedagi, et ta oma plaane ei teeks nii, et sinu plaanid perse lähevad ja siis see keegi teeb need plaanid ikkagi nii, et sinu omad on sealsamas.
Ja siis tekibki küsimus, et kas sa oledki väike p.o.s., kellest võib iga kell üle sõita. Ahjaa, põhiline on muidugi see, et siis saadakse veel sinu peale vihaseks ka, et sa oled julgenud mingeid oma mõtteid mõlgutada.
Niiet, nüüd on nii, et ma tõesti ei tea, kas minna Rabarockile või jääda koju ja perenaist mängida. Võite ise arvata, kumb esialgne plaan oli ja kumb üldse minu plaan polnd.

2009-06-01T20:13:00.002+03:00

Seda et... ma olen tassinud telliseid, ma olen juhendanud rattatuuningut, ma olen teinud pannkooke, ma olen kraapinud vana ust värvist puhtaks, ma olen kastnud, ma olen pritsinud põõsaid seebiveega, ma olen niitnud, ma olen šopanud, ma olen rattaga sõitnud, ma olen ratsutanud ja ma olen heegeldanud. Aga kõige selle vahepeal olen ma päevitanud. Ja tänu kõigele sellele olen ma nüüd nii pruun kui ma juba paar aastat pole olnud. Nahavähi seisukohast paha lugu jah, aga kuidagi peab need sääsepunnid ära varajama ju.
Ja muide, mu lapse jäätisepiir on 6 juures. Ehk kuus järjest läheb sisse küll, siis tahab juba seljankat saada. Mul on 3.

2009-05-28T22:52:00.002+03:00

Vastu ootusi ei ole ma suutnud veel tappa oma aiamaal kasvavaid taimi. Sõin hoopis omakasvatatud redist, pääris uhke tunne oli. Eile olin sunnitud ka pisut rohima, selle peale multšisin peenarde vahekäigud ära - neid ma küll rohida ei viitsi.
Lisaks olen ma lates esmaspäevast kõndidnud 29 703 sammu. Leidsin nimelt sahtlist Londonist 5 aastat tagasi Maci einega saadud sammulugeja. A neid on nii palju aint tänu sellele, et ma pingutan. Muidu kui teeks nii nagu tavaliselt, siis oleks umbes 2000 ehk.
Ratta võtsin ka välja, oli vähe tolmune. Võibolla hakkan sõitma ka. Kuigi selles viimases ma julgen kahelda, sest täna õppisin natuke mootorratturiks, ja see oli palju palju lõbusam. Sõitsin kõva 50 meetrit lausa ja pealtvaatajate pettumuseks ei lõpetanudki põõsas. Rattaomanik, ma usun, oli sellise asjade käiguga rohkem rahul.

2009-05-24T13:49:00.002+03:00

Mul on väga hea meel, et väljas on nii roheline. Vähem hea meel on mul selle üle, et meil on toas ka roheline - Lottal on tuulerõuged ja lapse asemel näeb ta välja nagu üks... no roheline lepatriinu-krokotill. Kuigi haigus iseenesest ei ole väga hull, siis kurb on see, et see tõmbab kriipsu peale igasugustele koolilõpu üritustele. Heiko muidugi selle vanematega pikniku pärast nii kurb ei olegi.

2009-05-15T13:44:00.002+03:00

Selles mõttes on ajalehtede lugemine üks tänamatu värk, et tulevad pähe igast mõtted. Ja minu mõtted tulevad tavaliselt enne magama jäämist (praeguse elukorralduse juures ei ole muidugi eriti vahet, kas magamajäämine toimub õhtul, öösel, hommikul või päeval) ja siis sa õndsalt unustad oma hiilgava mõtte unne. Minu mõte algas kuskilt sealt: "... kes üldse arvab veel, et igavene armastus on olemas? Ei no tegelt ka, miks ta peakski olema - inimesed on ju nii heitlikud oma loomuses, et igavesti armastada ühte kindlat isikut oleks absoluutselt võimatu. Saatusega leppimine ja hoolimine ja mugavus, seda küll. Aga igavesti puperdav süda ja värisevad huuled? No way..." Siis ma jäin vist magama ja ei mäleta kuhu see lõbus jupike edasi jõudis. Unes ma nägin, et mulle pandi ilgelt koledad geelküüned.

Aga ilmselt see igasugune armastuse värk tuleneb sellest, et mul on nädala pärast 5. pulma-aastapäev. Mis tähendab esimest avatud konjakit ja väga tugevat harjumust. Aga hästi palju kindlustunnet ka, kuigi vahel mulle tundub, et ma olen selle vahetanud pisukese tähelepanematuse vastu. Aga see vist on paratamatu?

Eenivei, hea on see, et ma saan jälle natuke oma lemmiktegevust teha. Aga sellest ma siin rohkem ei räägi, selle jaoks on teine koht. Ja ajalehtede lugemise asemel peaks heegeldama :)

2009-05-14T16:19:00.002+03:00

Ma olen niitnud. Kaks päeva hoolega. Tänutäheks on mu reiel 15 cm-se läbimõõduga sinikas. Põhjustatud mootorist väljalendava seibi poolt. Ja katkine vill pöidlal. Kes ütles, et tööd tehes tuleb armastus? Või kas armastus minu jaoks tähendab valu ja kannatusi?

2009-05-01T22:10:00.002+03:00

Mu mees on purjus (mu vennaga koos joomine pole mingi naljaasi - vene karu ikka), ma ise olen surmväsinud (ühe teatava provvaga kella neljani hommikul mulisemine pole mingi puhkav tegevus), mu toas on toimunud riideplahvatus (kappide vahetamine on väga raske töö) ja mul on tikk-kontstega kingad jalas. Mida veel maikuust tahta?

2009-04-26T21:01:00.001+03:00

Mul on väike aiamaa. Nii umbes 5 ruutmeetrit. Eks näis kui kiirelt ma need taimed ära tapan...

2009-04-21T16:43:00.004+03:00

Käis sõber fotokaga õues pilti tegemas kevadest. Jagan siis ka.
Lumikellukesed, omas aias.

Koer, paraadportree. Natuke mudane, vanni saab soojema ilmaga.

Mõis seestpoolt.

Ahi mõisas

Ahju detail

Trepihalli aknad

Vana pärn ja mõisapark

Riiklik arhitektuurimälestis. Nojah.

Vana vallikraav.

Keegi peab ju mänguasja kinni püüdma. Soovitavalt ruttu.

Ülased, tee veerel metsas.

Sinilillevaip

Sinilillekesed.

2009-04-21T13:09:00.003+03:00

Hommikud on viimasel ajal mul selline 20 minutine värk, mille jooksul ma kontrollin riided, koolikoti ja teen soengu. Mitte endal loomulikult. Ja siis vajun ma õndsasse unne kuni varalõunani. See on tegelikult selline pisut loll harjumus, mis tekkis talvistel pimedatel hommikutel kui üleval olemine tundus kohutava piinane. Kevadised päikselised hommikud aga natuke nagu tahaksid ärkvel olemist aga mis teha, harjumus on nõnda tugev juba. Igal juhul täna ma pidin minema hommikul linna ja selle tarbeks oli lubatud hommikusöök. Ning kohutav asi juhtus: mul tuli linnas elamise igatsus peale. Nii hästi korraks. Tegelikult oleks ju lahe tööle jalutades haarata kuskilt tass kohvi ning kuulata linnulaulu ja teiste autode hääli oma automüra ja raadioloba asemel. Aga jah, teisalt ikkagi tahaks oma aias päevitada (ma olen muidugi eriline päevitusguru :P) ja hommikul paljajalu aias kohvi juua. Arvestades muidugi, et mu organism kannatab umbes 1 tassi kohvi päevas, olen ma küll õige mees oma elukoha unistusi puhtalt kohvijoomisega seostama. Linnulaul siin maatingimustes meenutab pigem linnukisa. Kes aga kõvemini ja kauem jaksab. Vähemalt pole härra Rääk veel end kohale vedanud - ja ma tõesti loodan, et ta jääb ka sel aastal tulemata - sest tema laul meenutab pigem katkise kõvaketta häält (ühe meil ööbinud arvutiinimese sõnutsi vähemalt (kes korralikult kõikide arvutite kõvakettad ka üle tšekkis)).
Aga jah. Kevad siis.

Parem

2009-04-15T23:35:00.001+03:00

Kõik on palju parem hetkel. Aga kurba muusikat pole mõtet väga kuulata, võtab pehmeks

Öine värks

2009-04-15T00:08:00.004+03:00

Mul tegelikult täitsa on uni ja ma tegelikult kohe lähengi magama, aga ma enne veel teen väikese postituse ära. Ma võibolla tahan seda hiljem mäletada täpsemalt kui mälu lubab, seega vabandused ja värki, aga see ei tule hea postitus. Võibolla saab liiga isiklik ka, aga las ta siis olla.

Täna hommikul äratas mind ema kõne. Olid just isaga arsti juures ja asjad ei olnud head. Kõik proovid (aga ma ju ei tea mis proovid) olid laes ja raviarst käis ringi ja rääkis emale luuüdi siirdamisest Saksamaal. Et muidu ei saagi kuidagi enam. Peale esimest šokki (ja olgem ausad, mulle meeldib mu isa väga, aga mingit Ameerikalikku daddy-daddys little girl suhet pole meil olnud) mõtlesin ma asjade üle natuke järele ja järeldasin, et arst oli suu liiga kiirelt kurje haigusi täis võtnud. Sest isal oli ju alles paar nädalat tagasi keemiaravi - ehk tehti talle need samad proovid ja ilmselt nad seal onkoloogias oleks märganud kui tal oleks verevähk juurde tulnud ja lausa nii karmilt, et ainult siirdamine aitaks. Aga samas, eelmisel korral saadeti ta onkost koju ja soovitati suve nautida ning sügisel oma song ära lõigata. Song siis olles teglikult mingisugune lümfivähiline (hämmastav, et ma pole siiani seda vähindust google abiga endale selgeks teinud, ei julge igaksjuhuks vist). Õnneks on mu tädipoeg arst ja töötab kohal, mis selliste asjade diagnoosimisele väga lähedal, niiet tookord läks hästi.
Täna läks ka hästi. Arsti kohta ütlesid õed emale (mu ema töötas seal kunagi, niiet tutvused), et räägib liiga palju liiga vara. Isa on küll intensiivis, aga esialgu üritatakse rütmi saada tema süda ja siis vaadatakse edasi. Ja ta on sama vapper nagu alati, ma saadan talle homme emaga kasemahla. Talle kohutavalt meeldib see, aga oma haige olemisega pole ta sel aastal ise jõudnud seda võtta. Meie kask aga tilgub juba paar päeva väga rõõmsalt.

Õhtul ma läksin talli ja kallistasin hobust. Ta on hea suur ja pehme, on nagu mida kallistada. See tavaliselt aitab, kuigi ma üritan mitte etterutates muretseda. Ma olen muidugi nüüd kohutav, aga vanade vanemate lapsena olen ma alati teadnud, et ma jään neist ilma. Lihtsalt ma veel ei tahaks surelikuks saada.

Ahjaa, ma panen siin kommentaarid kinni. Sest ma tean, kui te mõtlete ja ma tegelikult ei tahtnud sellega kaastunnet. Elu lihtsalt on.

Et siis jah

2009-04-09T22:34:00.002+03:00

Munapühad. Mina ei pea see aasta mune värvima, mul läheb laps kodust ära. Ja ma olen küll nii tuim tükk, et ma kasutan seda varianti ära kohe.
Sest no olgem ausad - kuigi on tore näha kuidas su laps sellisest lihtsast asjast nagu muna värvimine vaimustub, tekitab ka see koledal kombel segadust. Värvised käed, lauad, riided ja mis kõik veel. Ja kuigi ma olen sibulakoortega saanud väga kena tulemuse, pole mul endal neid kunagi õnnestunud koguda ning see tähendaks, et ma pean tahes tahtmata poest värve ostma.
Ja tegelikult olen ma üldse üks paras ebakristlane, niiet ma ei pea õnneks seekord seda kaubandustrallik muudetud püha kaasa tegema. Kui mul ei oleks last, siis ma isegi ei liigutaks kulmu - kuigi vaba reede on tore (aga olgem ausad, hetkel on kõik mu reeded vabad).

Muidu on vaikne ja tasane värk. Olen kodus, teen tööd, koon ja käin tallis. Mis siin ikka väga rabeleda. Plaanis on köögiremont, aga eks see näha ole kuidas see välja kukkuma hakkab, iiet ma suurt väga midagi ei luba. Kui tehtud saab, siis teen köögipeo.

Lihtsalt

2009-03-26T15:22:00.001+02:00

Ma peaks tegema tööd. Teha pole üldse palju, aga kuna asi puudutab kirjutamist, siis üldse ei edene. Ja me ei räägi siin ju mingite pikkade tekstide produtseerimisest - üks väike lõiguke ja üks pisike kiri. Aga no ei tule ega tule seda teksti kusikilt.
Eks ma siis kirjutan siia. Eelmine nädalavahetus oli kohutavalt hea. Laupäeval polnud osasid inimesi kodus ja ma koristasin. Mina. Mul ikka veel ei ole seda koristajageeni välja arenenud, aga oleks vaja tegelikult ju.
Pühapäeval sain ma üle pika aja Merlisega kokku. Ja tegelikult pole niisama istunud ja rääkinud mingeid miljoneid aastaid. Koguaeg on kiire ja mingid tegemised ja asjad, aga seekord üldse polnud. Ja nii oli hea.
Teisipäeval tegin ma selle triki, et käisin juuksuris lõpuks ära. Ja õhtul oli lastevanemate üldkoosolek, räägiti e-koolist, mis meil ka nüüd kasutusele on tulnud. Registreerisin ennast sinna ära, aga pole veel kinnitatud mu taotlust. Eriti meeldib mulle võimalus näha koduseid ülesandeid, kuna Lottal on mõned korrad päevik kooli ununenud ja siis oleks, ilma teisi inimesi tülitamata, hea vaadata, mis tal õppida on.
Aga väljas on kevade asemel lumetorm ja need tekstid ei taha ka kuidagi valmis saada ja varsti peaks ära trenni minema.

No ma olen nõrk

2009-03-17T16:41:00.002+02:00

Kuna nii mõnigi inimene on nõudnud parooli ja ma sellest järeldasin, et nad natuke nagu ikka tahavad lugeda mu blogi - siis hea küll. Ma kirjutan seda siis jälle.

Eelmine nädal tuli meile kassipoeg. Ilus punanase-valge kirju ja maailma kõige nunnuma näoga. Tal olid nii pikad ripsmed, et vajusid silma välimistele nurkadele ette ja tänu sellele nägi ta ekstra õnnetu välja. Teisipäeval jälitas ta Lottat bussipeatusest meile. Kolmapäevahommikul nõudis kangekaelselt tuppa (aga kuidas sa ikka võõra kassi niisama tuppa lased?). Neljapäeval oli ta leidnud endale hea magamiskoha koera aias. Koer on meil enivei selline tore "valvekoer" kes vahel ei märka inimestki lähenemas, rääkimata kassipojast. Ja kui märkas, päästi kiisu üks õunapuu, ku väga kiiresti ronida tuli. Otsustasime, et järelikult on kass eksinud ning nüüd on paras aeg ta tuppa võtta ja talle süüa anda. Õhtuks andsime talle natuke ussirohtu ja kirburohtu ka, igaks juhuks. Kass oli kohutavalt näljane ja oleks ilmselt kõik krõbinad korraga sisse imenud, kui väike suu oleks lasknud. Lotta loomulikult armus kohe temasse ära. Aga kuna see ikkagi polnud meie kass ja lähimad naabrid ka ei tunnistand omaks, panime laupäeval ikkagi kuulutused üles.

Juba tunni pärast helistati. Noh, loomulikult oli mul kahju, aga vähemalt sai see inimene, kes oma kassist ilma jäi, oma looma tagasi. Ja ma tean ju kui paha on looma kaotada. Kuna me olime Põlvas helistamise hetkel, leppisime kokku, et umbes 7 ajal õhtul anname kassi üle. Kell 19.30 koju jõudes ja helistades teatati, et lapsega enam välja ei tulda (taustal oli kuulda teiste inimeste hääli ka) ja et üleandmine tuleb lükata järgmisse päeva. Noh, olgu. Aga ma ütlen, et kui see oleks minu kass olnud, oleks ma küll kohe läinud. Ega mul selle üle hea meel polnud - ma kipun kiiresti kiinduma ja niikuinii juba tahtnuks et ükski omanik ei oleks helistanud.

Järgmisel päeval läksime siis kassi üle andma. Tädi tuli oma alla aastase lapsega kelgus. Ma küll korra mõtlesin, et kuidas ta kavatseb veel kassipoja võtta... aga selleks ma polnud küll valmis. Andsin kassipoja üle (aitäh väga mokaotsast) ja tädi sirutab siis oma lapsele kassipoja: "Mine oma peremehe juurde!" Eks te võite kolm korda arvata, kas kass jooksis ära või jaa... Selle nalja peale jättis tädi oma kelgus lapse autoteele ja läks kassi kutsuma. Tigedal häälel. "Nohh, kõuts, tule siia". Ma oleks ka kaugemale jooksnud ausaltöeldes. Lõpuks andis ta ennast Heikole kätte ja tädi sai ta kaenlasse ning asutas enda kodupoole. Ma veel mokaotsast mainisin, et andsin talle ussirohtu ja kirburohtu - tahtsin veel mainida, et nädala pärast saaksid nad esimese vaktsineerimise teha, kui pole veel tehtud, aga otsustasin siis, et see oleks ilmselt kui hane selga vesi - ja läksin koju.

Ja mul oli nii kuradi kahju. Et ma selle kuulutuse panin. Et see kass üldse meile sattus. Et ma tean, et see kass kasvab suureks isaseks kõutsiks, kes hakkab pulmas käima ja saab hulgim arme ja läheb tigedaks ja hakkab ilmselt minu kasse terroriseerma. Juhul muidugi kui rebane teda enne ära ei söö või ta auto alla ei jää. Ja et kui ma teda järgmine kord näen, ei ole ta üldse selle väikese ja armsa kassipoja moodi, kes meie juurde tuli ja abi vajas ja oli nii hell ja üldse... tra ma ütlen küll, ei ole vaja aidata. Teed ainult endale haiget.

Jõulueelne

2008-12-19T12:42:00.002+02:00

Ma olen nyyd küll üsna kindel, et enne jõulu ma siia rohkem kirjutada, ei jõua. Ma olen muidugi leidnud ka, et kord nädalas on selline suhteliselt paras vahemik, et midagi kirjutada. Muidu ma hakkan lihtsalt mingit iba suust välja ajama (mitte et praegu kuidagi parem oleks, eks) ja seda ei taha ju keegi.

Me oleme sel aastal lausa nii tublid olnud, et kingitused on varakult ostetud. Me küll tõsiselt üritasime eelmisel laupäeval pääseda Lõunakasse, aga parkla oli nii kuramuse täis, et me kuidagi ei mahtunud. Me muidudgi ei vajanud tol korral jõulushopingut, vaid üht paari jänesekõrvu lapsele koolinäidendiks, aga no ikkagi. Sellest ka meie väga tark otsus teha jõuluostlemine ära tööpäeva ennelõunal, mis tähendas seda, et järjekordi polnud, parklakohti oli tapvalt ja kõik kingitused said ostetud. Nüüd tuleb veel ainult pakkida, aga see mulle õnneks meeldib.

Veel on meil kodus merisead. Laps on täiesti vaimustuses ja kilkab ringi ja tahab neid koguaeg piinata, mida mina üritan vähekene piirata. Ja neile, kes mind hulluks peavad, siis notsud ei ole meil päriseks, vaid hoiul seni, kuni nende Soomemaal viibiv omanik veebruaris naaseb. Kuigi ma kujutan ette, et selleks ajaks kui ta tagasi tuleb, saab kuulda kõvasti kisa nende äraviimise teemal. Aga tegelikult on nad väga armsad ja minuarust nad nurruvad ka.

Ma olen viimasel ajal tohutult tubli olnud. Need kes mind rohkem tunnevad, teavad, et ma olen oma loomuselt nii laisk nagu porikärbes. Või noh, pigem nagu surnud porikärbes. Aga kuna kodus on suht igav, töö on paha, siis tuleb kuidagi kompenseerida oma mittetegemist ja nii ongi juhtunud, et mu maja näeb esimest korda välja nagu oleks oodata külalisi ja tegelt pole kedagi tulemas. Ma olen isegi jõudnud teha jõulukaunistusi - kaks pärga. Esimest korda peale 6ndat klassi, ma usun. Ma olen kudunud ja heegeldanud. Mu pesu on pestud ja ripub triigitult(!!!) kapis. Ma küpsetan muffineid. Ma pesin ja kammisin oma koera. Kohutav, ma pean abi otsima :)

Iiigatahes, minu pärast võivad need jõulud tulla, ma olen valmis. Isegi jõulukoristus võtab aega yhe tunni, sest eeltöö on päris hea.

et kõik ausalt ära rääkida

2008-12-11T22:39:00.003+02:00

ma pean tunnistama, et ma ykspäev lugesin yle oma kleidid. ja helistasin kohe emale, kes peab mind mingiks eriti kohutavaks riietevalijaks (sest olgem ausad, ma eelistan iga kell katkiseid teksasid igale kleidile), ja kekkasin, et mul on 7 kleiti. omfg. 7.

mhm, selle peale ma vaatasin täna õhtul filmi. 27 dresses. ja ma tundsin ennast alaväärtuslikuna.
no teate küll, 20 kleiti veel minna. ja mul pole õrna aimugi, millised need 20 olla võiks. pulmakleiti ka enam vaja pole (sellega seoses, kas kellelegi veel tundus, et see kleit ja see soeng olid liiga lihtsad? mu emale küll valmistas mu komplekt pettumuse. pilt on orkutis, ma praegu arvutist tõesti ei leia). ja siis see krdi film läks poole pealt katki, ja marti piserdas seda plastiku lihvimise vahendiga ja me kohe vaatame kas sai terveks ka sellest (jaja, me oleme plaatide suhtes väga delikaatsed).

ahjaa, nädalavahetus oli jube kiire. laupäev kulus kallil abikaasil pohmaka väljamagamiseks, pühapäev oli abikaasi vanaema 90 juubel. seal oli üks mu kleitidest seljas. siuke.
jaja, ma istun laua taga, ja enamus nähtavalt olevast on mustad varrukad, aga see sinine on kleit. kootud. ja keegi mulle jõuluks solli kinkekaardi teeb?

ja veel, kogu selle jubeda enesehaletsuse kleitide teemal vallandas kaks pudelit veini ja üks prosecco, niiet vabandan, head ööd.

Uued, uued

2008-12-04T15:07:00.002+02:00

Kunagi ammu, ammu ostsime me endale auto. Kuna me oleme mõistlikud inimesed, siis ostsime nii mõitliku hinnaga auto, et päris pann ei olnud aga mingi eputamisvärk ka mitte.
Tänaseks oleme sellega sõitnud üle viie aasta napilt. Ja kuidagi juhtus nii, et leidsime nädalavahetusel kuulutuse ja saime endale hoopis uue auto. Kah jälle selline, mitte liiga pann, aga eputada ikka ei saa. Eriti muidugi seetõttu, et kuna meil pole just pisike koer, siis üks kindel tingimus oli universaal. Ja kesse krt universaaliga eputab, onja?
Niiet, vana auto läks ära ja uus tuli asemele. Eriti hea on muidugi see, et uuel on kõik meeldivad lisad, mis eelmisel puudu olid. Eriti töötav raadio ja plaadimängija on see kõikse meeldivamb lisa minu jaoks. Ja no muidugi ei maksa alahinnata konditsioneeri, istmesoojendust, elektriaknaid, väga mõistlikku joogitopside hoidjate paigutust ja kõvasti paremini valgustavaid esitulesid. Ahjaa, kas ma mainisin plaadimängijat? :)

Teine uus asi on ka, aga see on hobusega seotud, niiet pole võibolla nii huvitav. Hobusega seoses on muidugi see paha asi ka, et selleaastasest abikaasa-jõulukingist jään ma ilma, kuna see läheb kliiniku külastamiseks. Ma ei saa just väita, et ta väga kurb selle uudise üle oleks olnud, sest nii kui ma seda varianti välja pakkusin, tuli sealtpoolt kergendusohe stiilis küll-on-hea-ei-pea-mõtlema-mida-kinkida. Aga sellega ei olnud ta nõus, et tema kingiraha ka kliiniku peale kulub, niiet mina pean mõtlema küll.

Päkapikula

2008-12-02T16:18:00.003+02:00

Jälle see aeg. Kuigi üldiselt käib igal ööl keegi lapse toas tulesid ja tekki kontrollimas, siis šokolaad selja taga on palju kriipim sinna hiilida. "Mis siis kui ta piilub ja ma ta lapsepõlve ära rikun? Mis siis kui ma maha kukun ja ta üles ärkab? jne". Et siis see päkapikutöö pole üldse kerge töö, hoopis väga raske ja vaimselt kurnav. Sellepärast üritan ma selle tavaliselt Heiko kaela sokutada.

Aga muidu on vaikne ja rahulik. Tööd on vähe ja seepärast tegelen ma igasugu juraga, mis lõpeb kurval kombel sellega, et ma lasen ennast netivaidlustesse tirida. Mis pole üldse üldse hea. Sest teate küll: "Arguing On The Internet Is Like Running In The Special Olympics: Even If You Win, You're Still Retarded." A ma nagu ei tahaks olla - kuigi teinekord on vajadus oma arvamus välja öelda palju suurem, kui mõistuse hääl.

Selleks, et ei tekiks suuremat vajadust vaidlemiseks, ma lähen teen nüüd muffineid. Jõhvikatega. Arva nüüd, kust mul see jõhvika isu tekkis?

EDIT: Sellised tulid seekord. Päris head said - peal olev galsuur ei jõudnud kyll täiesti kivistuda, sest muffiniisu oli suurem kui kannatus, aga maitses ikkagist.

Mul on eriline anne

2008-11-30T20:00:00.003+02:00

asjade lõhkumiseks. Eile õhtul näiteks. Pärast seda sisutihedat postitust suutsin ma tekitada emotsionaalset kahju ja põhjustada uue magamistoa ukse lingi surma. Ma lihtsalt olen nii krdi fkng osav.
Muidugi sellistel, hmm, "asjadel" on huvitav kõrvalnäht ka. Sest kui sa pole just kõige sõbralikumas tujus magama heitnud, siis keset ööd leiad ikka, et oled korralikult kaissu pugenud ja keegi sikutab su kätt paremini enda ümbert kinni hoidma. Aga magades pole ju aega tülitseda, sed võib hommikul edasi teha. Siis on jälle imelik seda jätkata, kuna öö otsa on üksteisest kõvasti kõvasti kinni hoitud.
Ahjaa, PÖFF hakkas. Vähemalt on korraliked kinodes seekord...

Igavigavigav õhtu

2008-11-29T21:33:00.002+02:00

Noh, sesmõttes, et asju oleks teha küll. Aga ikkagi on nii vaikne ja üksik, et tahaks seltskonda ja parim mis peale lapsisiku magamaminekut saada on, telb internetist.
Ja siis juhtubki, et loed ja vaatad asju, mida sa võibolla vaatama ja lugema ei peaks. Ja siis tulevad mõtted. Ja siis tahaks neid mõtteid jagada. Aga kuna on yksik, siis tuleb blokki kirjutada.

Lihtsalt selline väga lühidane mõte. Seoses selle Soomes laste autosse jätmisega. Et millest see tuleb, et kõige suuremad kasvatusteadlased on need mehed/naised, kes ise keskit kuhugi maale kasvatanud ei ole? Et nagu hea on pröögata, et oo-lapsi-autosse-jätta-paha?

Ahjaa, veel üks väike asi

2008-11-17T13:41:00.001+02:00

Et siis oleme niikaugel.

Tagasi

2008-11-17T13:12:00.004+02:00

Ma ei viitsi mingeid reisimuljeid eriti kirjutada ja värki. Ja kuna yks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis ma panen pilta. Kohe mitme tuhande sõna eest.

Vahel lihtsalt peab hästi ka minema

2008-10-22T12:12:00.002+03:00

Ma olen üsna veendunud, et aasta 2008 on mulle olnud üsna õnnetu. Noh ses mõttes, mitte küll otseselt surmavaid suuri õnnetusi täis vaid selline väikeste asjade nurjumise aasta. Ehk kõik, mis vähegi katki võib minna, läheb.
Eile kukkus mul telefon vette. Ma küll krahmasin ta seal kiirelt välja ja mäletasin ka seda, et aku tuleb kiirelt tagant võtta, aga ta oli siiski üleni vees. Ma olin ju selle telefoni alles juuni alguses ostnud (peale seda kui eelmisel oli õnnetu õhulennu tagajärjel ekraan purunenud (ka pool aastat kasutuses olnud))! Ja mulle meeldib see telefonimudel... Igaljuhul pidi hakkama nüüd jälle uut otsima, aga kuna ma olin nii pettunud, siis polnud nagu õiget tuju. Lõpuks jäi kokkulepe nii, et Marti ostab endale uue ja mina võtan tema vana. Vähemalt pole kellelgi eriti kahju, kui ma selle puruks või vette või jumal-teab-kuhu viskan.
Õnneks aga (sest mul on selline väikeste jamade aasta) läks peale kuivamist telefon tööle tagasi. Niiet ma kuivatan seda täna veel ja panen homme pärastlõunal tööle.

Aga ma igaljuhul loodan, et sellega on selle nädala jamad möödas. Sest reedel algab koolivaheaeg ja emmeissi lähvad puhkama. Laps ka, aga tema läheb kõigest vanaema juurde. Meie läheme Itaaliasse. Nädal lastetust on just see, mida mul vaja on. Plaan hõlmab Roomat, Firenzet ja Milanot. Muide, nende piletite juures tuli ka mu ebavedu mängu. Nimelt läheme me lennukiga Rooma ja tagasi tuleme Milanost. Reisikorraldaja tegi meile ka sellise pakkumise, aga kui broneerimiseks läks, siis ta miskipärast tegi tagasisõidupiletid Roomast. Ja loomulikult ei märganud keegi seda viga enne, kui eelmine nädal piletite järele minnes. Õnneks lahenes see suhteliselt valutult - aga kas peab koguaeg siukseid jamasid kaela saama?

Igaljuhul lähen ma laupäeval päris päris Itaalia pastat sööma. Nagu päris.

Pasteet

2008-10-15T17:39:00.002+03:00

Mhm, mina tegin. Täitsa ise. Eino tegelt ma ikka helistasin emmele ja küsisin kuidas ja Lotta aitas hakklihamasinat vändata ja Heiko oli maitsestamisel katsejänes, aga üldjoontes ikkagi mina.

Ma olen nii uhke, et sõnu pole.

Nädalavahetused

2008-10-12T23:04:00.002+03:00

Kui vahest juhtub, et ma olen ennast lolli peaga kirja pannud kuhugi võistlustele abistama või kellelgi hobuseg abiks, siis on see paha asi, et nädalavahetus meenutab pigem ühte piinarikast asjatamist hommikust õhtuni ja kodus ka rahulikult olla ei saa.
Teinekord aga juhtub, et ei tee midagi. Antagu nüüd andeks, aga see nädalavahetus oli üks suuremat sorti laiskusfest. Laps, kes laupäeval pidi kooli minema, jäi reedel Rakverest sumoürituselt naastes 39,4 palavikku ja jäi koju. Hommikune telefonikõne 9 paiku - haige tellis omale hommikusööki. Peale seda olin ma küll kindel, et tänaseks on magamisest küllalt, aga pea valutas ja parim viis sellest vabanemiseks on võtta rohtu ja magada nii kaua, kuni see mõjuma hakkab. Ilmselt hakanuks see mõjuma tükk maad hiljem, aga kell 13 teatati lõunasöögi valmimisest ja piinlik olnuks kauem magada. Edasi ei teinud ma ka midagi. Noh, kui nimetada ei midagiks Spore mängimist, sest mingit reaalset kasu ma sellest ei saanud ja põnevus kadus ka varsti ära.
Õhtul, kui Heiko oli oma ema linna viimase ja äsja Islandilt saabunud isa jutte kuulamas, tegime Martiga endale popcorni ja vaatasime Bridget Jonesi. Mingi aeg jõudis Heiko ka pitsadega kohale ja siis sai magama mindud.

Pühapäev ei olnud laupäevast kuidagi targem (13 asemel 12 ja Spore asemel internets) kuni ma oma laiskuse kokku võtsin ja trenni läksin. Aga nüüd on mul jällegi kohutav uni ja ma pean enda blogi ümber nimetama Unise hiire koduks. Nii, igaks juhuks.

Hommikud ei ole minu teema

2008-10-09T08:25:00.002+03:00

Sest kuigi ma pean ärkama pool seitse (võimatult vara) ja jälgima, et lapsuke ennast koolibussi peale minekuks valmis seaks, siis tegelikult suudan ma ainult magamisest mõelda. Mhm, ma olen totaalne vorst-laisk.
Ja kuna ma saavutasin kokkuleppe, et mina ei pea teda bussijaama saatma, kaasneb sellega ka kohustus mitte tagasi voodisse prantsatada. Ja isegi pärast suurt tassi vahukoorega kohvi ei suuda ma mõelda muust kui sellest, kui hea mu padi ikkagi on. Niiet üritan siin natuke teha ülevaloleku nägu ning sobival hetkel kaduda tagasi unemaale.

Ilmselt põhjustab mu unisust ka see, et normaalsel ajal ei saa kuidagi magama mindud (sellise ärkamisaja jaoks oleks mulle normaalne kell 20.30, vähemalt). Üleeile oli ntx kavas "Planet terror". Ja kuigi see minu jaoks tähendas lõpuks seda, et ma olin voodis, lugesin "Koos hobusega" raamatut ja kuulasin oma telefonist klappidega mp3sid (et mitte kuulda terroriplaneedi heli), lõppes see siiski piisavalt hilja. Ma ei saanud enne magama ka jääda, sest muidu ma oleks kuulnud ju igast tulistamist ja värki :D
Eile julgesin ma siiski arvuti taha jääda, "Death proofi" jaoks. Kuigi ma igaksjuhuks jäin oma arvuti taha ja jäsemete lendamise kohtades mängisin Minesweeperit. (Muide, Vikerraadiost tuleb hetkel Metallica Turn the page, eestikeelsena.) Ja ma tean, et ma olen hale rott, aga mulle tõesti ei meeldi sellised "oh-pillume-palju-kunstverd" filmid. Mind siia maani kummitab rumala peaga vaadatud "1000 laiba maja", Rob Zombielt. Ma ei saa aru, mida ma mõtlesin, kui ma seda filmi vaatasin? See nimi peaks juba ainuüksi ütlema, et ei ole minu film. Fishboy, vhuhh.
Ja tegelikult ma ju saan aru, et see on kõigest kellegi fantaasia ja seda nüüd nii päriselt pole. Aga kusagilt need haiged fantaasiad tulevad ka ju? Huvitaval kombel, mulle väga meeldivad krimkad, kus ka tihtipeale on ikkagi suhteliselt haiged asjad sees. Aga seal on ju põhiline see, et asi lahendatakse ära, pahad saavad peksa ja head on oi-kui-osavad. Ja ma süüdistan Conan Doyle ja Christiet selles, et mulle need meeldivad. Muidugi oleks võinud ka hullemini minna - ma olen päris piraka portsu Cartlandi ka omal ajal läbi lugenud.

Killukesi nädalavahetusest

2008-10-06T22:58:00.000+03:00

Käisime nädalavahetusel HorseShowl. Meeldetuletus iseendale - no lowcut jeans when planning to take pictures. See siin on tehtud telefoniga - ise olen ka üllatunud kvaliteeti vaadates. See objektiiv on seal ju nööpnõela pea suurune. Pisikese peaga nööpnõela siis.Muidu oli lõbus. Pärast käisime kiirhiinakas, kuna kiirburgeritest oli juba kõrini. Viimase portsu sõin täna lõunaks - arvestades, et ma olen elus ja ühes tükis, siis ilmselt sattus värskemat sorti kraam.

PS. Mu väga väga kuulide tossude nina paistab ka natuke.

PPS. Mhm, ma lõikasin juuksed maha. 22 juuli. Need on nüüd õlgadeni, punaste ja blondide triipudega. Meeldetuletus - ära aja poolt pead kiilakaks, kui sa pole sündinud punkar. Seda on jube välja kasvatada. Respekt siinkohal Rentsile, kes ilmselt oli mus salapärane eeskuju Rüütli tänavalt. Ma usun, et ei ole eriti palju rohkem Tartu tüdrukuid tema soenguga.

Saladus on lahendatud

2008-10-06T22:17:00.000+03:00

Ma olen tihti mõelnud, kuidas mõned inimesed lihtsalt sobivad. Saladus on maitses:

Buzz buzz, I am Coffee flavoured.

I am popular in the workplace, even though I am often bitter. I am energetic to the point of being frenetic; buzz buzz, out of my way. I tend to overwork myself and need periods of recovery time. What Flavour Are You?

Arva kolm korda, mis on see jook, ilma milleta mu abikaasa hakkama ei saa ühtegi päeva? Nii lihtne ongi siis...

Elust... üldiselt

2008-09-17T13:31:00.000+03:00

Ses mõttes, kui sa üritad tubli olla ja teha oma eluga midagi, mida sa juba ammu teha tahtnud oled, siis kipub ikka juhtuma nii, et ei mängi välja.
Ehk siis, et asjast lähemalt rääkida - panin end kirja itaalia keele kursusele. Aga kas on majanduslangus juba nii sügav või inimesed itaalia keele vastu nii ükskõiksed... igaljuhul ilmnes, et ma olen Tartus ainuke itaalia keele huviline. Niisiis, kui järgmiseks nädalaks imet ei juhtu ja veel paari inimest välja ei ilmu, siis jääb see minu jaoks ära. Küll aga lisasin ma ennast selle jutu peale hispaanlaste nimekirja ja see kursus peaks toimuma. Ehk.

Hetkel on käsil ahjukütmine, sest õues on kül. KAs te olete ka märganud kui külm? Mina igaljuhul olen välja ajanud oma talvejopi ja plaanin igaks juhuks veel kolme soetamist. Et need siis vajaduse korral üksteise otsa selga ajada, sest ei ole väga normaalne, kui sa septembri alguses oled sunnitud talvevarustust panipaikadest välja otsima. See pidi seal ikka vähemalt oktoobri keskpaigani koitama.

Lottast niipalju, et tema on nüüd koolilaps. Ehk emme peab ärkama hommikuti pool seitse, et jälgida, kui palju aega mõni mees vetsus istub ja hammaste pesule kulutab. Sest üks hommik juhtus küll nii, et aega kulus nii palju, et hommikusöögiks enam ei jätkunudki. Ja ma tõesti ei tea, mis asja ta seal nii kaua teeb - ehk on põhisüüdlaseks ajalehekorv? Õnneks oli mul sel kurval hommikul kodus šokolaadi ja nii koosneski hommikueine kiirest mugimisest auto tagaistmel.

Igaljuhul saabub mõnekümne minuti pärast buss, mis lapse koju toob (jah, ta on nii iseseisev juba) ja kuna natuke peab hooliva lapsevanema nägu tegema, siis ma lähen talle vastu. Kuigi tegelikult on meie maja bussipeatusele nii lähedal, et tegelikult võiks ta vabalt ka üksi tulla sealt. Peakski talle selle võimaluse välja pakkuma mõni päev - siis kui nelja jope selgatoppimine tüütuks muutub.

Rahu ja vaikus

2008-07-21T22:11:00.000+03:00

Lõpetasin just oma tänase töönormi. Ma ei pea küll palju päevas tegema, aga täna oli kuidagi eriti raske seda vähestki teha. Võibolla on põhjuseks eriti kirev nädalavahetus?
Laupäev algas võistlustega tallis, kokkuvõte minu isiklikust saavutusest on looma blogis olemas, ei hakka seda siia kopeerima. Aega sai küll mehiselt kulutatud, lausa terve tööpäeva jagu. Aga no ei saa ju ometi jätta vaatamat/pildistamat kui selline üritus koju kätte toodud on.
Peale võistlust tuli teemaks Plink Plonk. Sättisin enda valmis (ilmselgelt sättisin end üle, nagu hiljem selgus) ja kuna mu päevaseks söögiteemaks oli kõrvetava kuumuse tõttu olnud põhiliselt Värska, Limpa ja Kelluke siis käisime kõigepealt selles keldris olevas itaaliakas söömas. Frutti di mare pizza oli maitsev, kuid kerge pettumus - ausalt, ma ei taha näha oma pizzal hunnikut krabipulki, loetud krevette ja kõigest kahte "teokarpi". Krabipulk ei ole mereand, krabipulk on keemiasaadus :D
Loomulikult avastasime lauluväljakule jalutades (sest kumbki ei pidand vastu ja võttis toidu kõrvale alkoholi) uue sushi koha. Ma oleks kindlasti eelistanud seal süüa... aga samas, ma suudan palju süüa. Kuna ma olin otsustanud panna jalga oma lahtised tutikad kingad, siis ma loomulikult üsna pea sain aru, et see oli väga suur viga olnud. Nii ma siis nõudsingi põhiliselt maas istumist festivalile jõudes ja erilist rõõmu sellest polnud. Kuna soomlaste bänd suhteliselt sakkis, siis läksime hoopis tagasi sushit sööma. Mina paljajalu.
Sushi polnud ka suurem asi - minu lemmikut, hiidkrevetiga, niikuinii polnud - riis oli plääks ja soja liiga kange.
Õnneks olin vähemalt taibanud kodust korralikud jalanõud kaasa võtta ning vähemalt ei pidanud jaapanlaste Mono ajal mingite kingade pärast kannatama. Seekord taipasime ka teki kaasa haarata (olgem ausad, auto oli lähedal, Heiko käis sellel ekstra järel) ja nii ma siis istusing jahedal murul, kuulasin hulle jaapanlasi, vaatasin armunud inimesi ja unistasin magamisest.

Aga muidugi ei saanud ju pühapäeval magada. Keegi hull (mina) oli ostnud piletid MägiSibula kontserdile ja kuna see oli ikka jube kaugel, tuli varakult sinna liikuma hakata. Esialgne plaan hõlmas küll magamist rannas päikesepaistel, aga Rissa jõudes hakkas tibutama, niiet see polnud ka väga hea plaan. Haarasime siiski oma lapse kaasa (kes alates NC-st on Rissas suvitusel olnud) ning läksime siis lihtsalt merre ujuma. Ma küll ei tea, mis materjalist on tehtud mu mees ja laps, aga mina nii vastupidav pole, niisiis tormasin kohe peale külma merevette sukeldumist tagasi kaldale ja üritasin siis paari rätiku varjus magada.
Laps tagasi suvitusele viidud (tänaseks on ta juba jõudnud otsaga Pärnu) läksime kontserdile. Ja nüüd ma olen väga vastik - miks krdi pärast veetakse sellistesse kohtadesse kaasa imikuid? Ei, ma saan aru, et ema ei tohi manduda blablabla, aga no pisut arusaamist teiste inimeste ja oma lapse suhtes võiks ju ikka olla. Ja pealegi - mis kasu on kallitest kontserdipiletitest, kui sa kuulamise asemel pead väljaspool saali om vigisevat last äiutama? Muidu oli hea...

Ja nii juhtuski, et täna polnud üldse mingit töötegemise isu. Küll aga pressivad peale tähtajad ning asju lihtsalt pole enam kuhugi lükata. Nii ma siis surungi siin ekraani taga ja peale 12 tunnist arvuti taga passimist olen ma siiski omadega valmis.
Nüüd peaks veel kokku võtma ennast ning Võrtsu ujuma minema.

öötunnid

2008-07-17T22:53:00.000+03:00

Masendavalt igav oleku ajal on kõige asjalikum võtta lahti oma blogi ja kirjutada mingi nutt ja hala siia.
Tänase nutu ja hala äratas loomulikult EE artikkel. Ma esiteks keeldun uskumast, et mõni 17 aastane nii loll on. Ma tean, et ma olen ise ka paras naiivsusehunnik, aga no olege normaalsed. Ei anna ju olla nii loll? Uskuda päriselt, seda jura seal?
Ja oletagem, et ongi. Just täpselt nii loll, et arvab, et HIV pole haigus ja suure villaga ameerika prints temasse armub ja igasugune muu happily ever after. Nojah, võibolla ongi nii. Sest kui sind ajab närvi küsimus lapsepõlve kohta (arvestades fakti, et sa 12-aastaselt seksima hakkasid), siis ilmselt sul on vaja mingitki lootust, et üldse ellu jääda. Niiet, ärme praegu üldse lükka ümber seda asjaolu, et sihukest inimest pole.

Aga ajakirjanduslikult oli asi alla igasugust arvestust. Ma saan aru jah, et oli võtud kuskilt raamatust, kus ilmselt vastati ankeedi järgi. Aga kui sa teed sellest loo, siis krt, tee nii, et mingi meeleolu tekiks. Isegi SLÕhtulehe staarajakirjanik (Arnoldi eks) suudab oma üllitistega luua suurepärase lolli rahva meeleolu :)

Ja kui mul üldse mõte kuhugi poole liikuma hakkas selle artikli peale, siis ma tõsiselt kaalun, kas lõpetada oma otsekorraldus või mitte. Sest olegem ausad - Viivi ja Wagneri pärast võiksin ma soome keele ka ära õppida ja seal on neid raamatute kaupa müüa.

Muidu ma söön vaarikaid siin.

Südasuvi

2008-07-01T23:10:00.001+03:00

Millegipärast kipub nii olema, et talv venib tohutu pikalt ning kevadet ei jõua kuidagi ära oodata. Suvi seevastu lippab nii, et juba hirmuga tuleb sügisesse vaadata ja ranitsa-ost ei olegi enam väga kaugel.
Kurvematest uudistest on see, et Bert (punane kass) on kadunud. Nüüd juba peaaegu 2 nädalat. Kahtlustame rebaseid ja Jossu on nüüd suhteliselt toakass, sest ühe kassi kaotusest on küllalt. Tegelikult on muidugi see, et kuigi ma enamus aega seda välja ei ole näidanud, siis on jube kurb ja paha. Aga kuna enamik inimesi peaks ilmselt mingi talukassi pärast nutmist imelikuks (eriti kui on võimalus, et ta võibolla tuleb tagasi), siis ma eriti avalikult ei nutagi. Aga autoga sõita on küll kohutav - kuigi ma alguses käisin teeääred läbi ja otsisin teda - siis koguaeg eksleb pilk teelt kõrvale: äkki nüüd on?
Seoses ühe kassi kadumisega on muidugi üles kerkinud ka küsimus, et kas võtta uus. Kõik miskipärast arvavad, et ma kohe kindlasti võtan. Aga kui päris aus olla, siis ma eriti ei tahaks. Sest ma tunnen ennast tegelikult Berti kadumises süüdi... kui ma oleks ainult teda toas hoidnud, kui oleks õhtul rohkem muretsenud tema kohaloleku pärast... kui ma otsiksin natuke aktiivsemalt. Ja ma ei taha võtta uut kassi, kasvatada temast tore kass ja siis jälle ilma jääda. Jossu on nii võimekas küll, et kõik hiired ise kinni püüda ja samas on ta ka tükkmaad ettevaatlikum ka. Ning loomulikult ei ole temal nüüd mingit väljas ööbimist.

Selle pika kassijutu peale läks meel kurvaks ära ka, niiet muust ma kirjutan mõni teine kord.

Fännar lapsukese rünnak

2008-06-06T09:54:00.000+03:00

Niih. Üle pika aja siis suvtuuril käidud.
Ma ei tea, kas asi oli selles, et sai käidud Viljandis või milleski muus, aga kuidagi on jäänud mälestus suvetuuridest kui millestki jube lahedast ja vahvast. Eriline elamus oli, kui sattus lava ees olema ja mõni staar (Pearu Paulus ntx) sulle käeplaksu tegi :D. Ja no muidugi see igasugune värks veel sinnajuurde.
Praegu on suvetuur nagu natuke selline räme üleelamine lõpu suunas. Vaatad seda puusi hööritavat tähehakatist ja mõtled, et kuhu kõik tantsutüdrukud jäänud on. Söök oli ka jube kehva, isegi klassikalist eesti burksi ei pakutud. Heiko ostis Lottale õhupalli, mis ka kehvemale ettekujutusele oleks meenutanud fallost. No ja parim meelelahutus oli ikkagi see, kui fännilapsuke lava ees Vanillasid fännas. Kuna rahavast oli jube vähe (käputäis varatiinekaid lava ees hüppamas), siis sai üsna lähedal oldud.
Ja kuna ma mäletan ise väga hästi, mis jubedat muusikat ise sai kunagi kuulatud (ma siin ei hakka üles tunnistama, mõni peaks teadma ka), siis mul tegelikult on lootust, et ma igavesti mingit diskopepundust kannatama ei pea. Eriti, arvestades, et lisaks SkyPlusile on lapse teine lemmikraadio Klassika.

Lõpetamisest ja muust

2008-06-02T22:25:00.000+03:00

See sai nüüd siis tehtud - lasteaed seljataga (ikka veel, kas te suudate uskuda, kui krdi vanad me oleme?). Lapsukesed tegid teatrit, mis nagu ikka, oli lasteaiateater. Kuigi üks noormees (Lotta ja teiste tüdrukute lemmik) suutis nii vahvalt mängida, et kogu saal naeru turtsus. Isiklik lapsuke üritas ka juba mängida, mitte lihtsalt päheõpitud laused ette kanda, mis iseenesest on ju hea. Mis aga kurvaks teeb, on tegelikult ikka veel see, et lapse "päris"isa pole grammivõrdki huvi tundnud oma esmasündinu käekäigu järele. Ahjaa, ta ju helistas... märtsis. Lotta ei tundnud teda telefonis ära ja muudkui küsis minu, käest, et kas ta ikka võib mõnest asjast rääkida.
Eriti kurvaks teeb selline asi siis, kui loed kuskil jälle mingit arvamuslugu või artiklit, milles isad kurdavad, et eksnaistest emad ei lase lapsega kohtuda ja suhelda. Ma laseks küll, meeleldi. Keda pole, on aga suhtleja...
Ok, kuna nüüd on kohustuslik "eks-on-nõme" teema kaetud, siis räägime lapsest ja tema kohutavast mõjust emme suvisele kontserdikavale, mis algas nii suurejooneliselt Pärnu kontserdimajas Tüüri V sümfooniaga. Pulmaaastapäeva puhul. Veel on mul ostetud piletid Rannapile (mu ema kohutavalt fännab seda ja ma olen hea tütar), Mäe ja Sibula juubelikontserdile, käib valik Rabarocki päeva suhtes (liiga vana, et telklaagris magada) ja kindlasti lisandub veel midagi. Lenny ehk. Aga kuna ma olen hea ema ka, siis homme avaneb mul suurepärane võimalus osa saada Restart tuurist. Marileem ja mis värk seal kõik on. Aga Lotta on meil ju räme Ninjade fänn, niiet jah.

Kuidas aru saada, et sa oled vana kui krõnks

2008-05-28T10:37:00.000+03:00

Noh, kõige ilmsem on muidugi see, et kuigi tundub, nagu alles eelmine aasta oli see, kui me kuskilt põldudevahelt mingeid autoronte üles korjasime ja seetõttu enne lõpuaktust vaid mõned tunnid magada saime - siis reaalsus on see, et homme on su oma lapse esimene lõpetamine.
Sest, ojaa, Lotta on nüüd omadega niikaugel, et ta lõpetab lasteaia ja läheb ära kooli. Eile öösel õmblesin ma sel puhul talle lõpunäidendis vajaminevat keepi ja isegi lõpukleit on valmis juba. Ses mõttes ei saagi ma nagu aru, kuidas see nii järsku juhtus, et ta on juba nii suur (tähenduses, mina olen nii vana).
Ma mäletan küll, kuidas me alles lasteaia lõpetasime ja kõik tüdrukute emad sai käsu osta tükk kollast riiet, millest oma lapselt lõpupeo tarvis kleit õmmelda. Minu kleit oli hästi lihtsa, kukkuva lõikega ja ma täiesti vihkasin seda. Sest teistel olid ilusad satsilised ja vöödega ja mul polnd. Masendav.

Päevakava

2008-04-16T11:14:00.000+03:00

Ma ärkasin läbi raskuste kell 7.15
Ma tegin võileibu kell 7.25
Ma sõin võileib ja jõin vahustatud piimaga kohvi kell 7.30-8.20
Ma lugesin söömise kõrvale ajalehte netist.
Ma tegin tööd kuni 11.16
Siis kirjutasin ma seda blogi.

Ja ei ütle, et pole saand. Ma võin õhtul täiendada.

Mööda läheb kõik

2008-04-15T14:39:00.000+03:00

Tegelt ma panen neid pealkirju seal üleval suhteliselt suvaliselt.
Sest tegelt on nii, et midagi suurt nagu siin talumajakeses ei juhtugi ja kui keegi eeldab, et ma muudkui blogin ja blogin, siis ma varsti kirjutan ainult asjadest, mida ma söön ja kellaegadest, mil ma üles ärkan. Ja veel saaks ma lisada videode lingid, mida ma youtubest taustaks vaatan, aga kuna see on põhiliselt mingi telesaadete joru, siis ma seda ka ei viitsi.

Niisiis, ma olen elus, teen tööd ja igavlen.

Palun.

Töötu

2008-04-14T08:27:00.000+03:00

Kuna ma olen eriline laiskvorst ja ilgelt hellitatud printsess, siis ma tulin töölt ära. Lihtsalt. Mul oli salajane projekt, mis nägi ette sunduslikku aastast tööl olekut, et ma õpiksin mõistma oma erakordselt head elu, mis on siis kodus töötamine. Sest ohei, kuigi ma pole hetkel veel ametlikult kusagil töötamas, seisab töö järjekorras ukse taga ja koputab kannatamatult, niiet ei mingit netis logelemist.
Alates neljapäevast siis olen ma kodus. Kuni tänaseni olen ma pisut vabamalt võtnud ja ennast alustuseks korralikult välja maganud. Aga täna hommikul ei tulnud sellest miskit välja - südametunnistus tüütas juba alates 5-st ja tuletas unedes igasugu tegemata töid meelde ja nii juhtuski et ma juba kell kaheksa suundusin hommikuvõileibade ja kohvi järele. Võileivad olid kitsejuustuga, tänu ühele kenale tütarlapsele, kes mulle selle tobedalt kuluka kombe külge õpetas. Leib oli iseküpsetatud ja väga maitsev.
Üldse on selle leivaküpsetajaga siiani kenasti läinud - poest pole selle paari nädala jooksul peaaegu üldse leiba ostetud. Sest jah, kuigi päris musta rukkileiba sellega päris ei saa, siis igatsugu sepikud ja saiad tulevad nii head, et muud nagu ei tahakski.
Niisiis, olen kodus ja teen tööd. Väga tubli. Peangi just lõpetama ühe kaanekujunduse ja siis pisut oma firma asjadega ka tegelema. Sest, ojaa, mul on oma firma :D
Ma ka siiani naeran seda kohta.
Aga ma enne väga palju lähemalt ei räägi, kui mul esimene lapsuke valmimas on, siis ma julgen avalikustada oma tegevusala.

Veel mõned päevad

2008-04-02T10:02:00.001+03:00

Armas lapsuke jäi sellest lumeonnide kaevamisest igaljuhul nohusse. Kõik ülejäänud toredad laupäevased asjad lõppesid umbes sama katastroofiliselt, ehk et kolmapäevaks olen ma punktis, kus kõik on paha ja mitte miski pole hea (väikeste liialdustega).

Eks ma kujutan ette, et ma olen enda jaoks kõik asjad liiga suureks mõelnud ja ületähtsustanud, aga põhiline jääb ikkagi alles ja see teeb mind nii kurvaks, et ma olin sunnitud täna hommikul istuma 50 minutit voodis ja mõtlema, kui palju vaprust minus ikka alles on. Sest tegelt oleks tahtnud teki alla pugeda ja ennast ära peita. Natuke vaprust siiski on säilinud ja nii ma istungi tööl, kõhus keerleb piimakohv ja töö tegemine ei edene sugugi.

Neile, kes midagi aru ei saand - vahet pole, läheb üle. Nagu kõik.

Leivamasin

2008-03-29T22:06:00.000+02:00

Nädalavahetuse hommikud on head, ma arvan, et selle vastu ei vaide küll eriti keegi. Muidugi topelthea on see, kui sa natukene laugude vahelt piilud ja näed, et väljas on hullumoodi valgust, aga siiski magad edasi, kuna midagi ju eriti teha vaja pole.

Muidugi, minu idülli lõhub üks 6-aastane, kes käib ja sinuga vestleb pisut, kastab tomatitaimi pisut, kolistab ustega pisut ja üldse ootab jube kannatamatult, et sa üles ärkaksid. Aga õnneks on ta niipalju tubli küll, et jõuab selle hommikuse asjatamise juures endal hambad pesta, riided otsida, kassid õuest tuppa hõigata, neile süüa anda ja lõpuks veel endalegi maisihelbeid piimaga serveerida. Ja sinu ärkamist on vaja tegelikult ainult selleks, et sa lubaksid tal õue minna. Muidugi sa lubad, sest sinu jaoks tähendab see vähem sädinat kõrva ääres. Õues on niipalju lund, et õnnis lapsuke kaevab pool päeva endale lumeonni ja vormib kindlusesse lumekuulid sõja tarbeks valmis.

Siis on sul veel kena abikaasa, kellel on koristamistuhin (laupäev ju ikka) ja kes sind ka natuke nakkab, niiet asi lõppeb ühe suure kraamimisega. Muidugi on koristamine stressav tegevus ja natuke tuleb kõigi jalgujäänud inimeste peale karjuda, aga vähemalt ei kogune palju pingeid.

Eriti hästi lõpeb päev aga siis, kui sa oled just söönud tüki värsket omaküpsetatud (elagu uus leivamasin) sibulaleiba võiga ja sa tead, et homme ka veel pole tööpäev.

Päike ja lumi sillerdab silmas

2008-03-28T10:09:00.000+02:00

Kuigi lumi on suhteliselt masendav märtsi lõpus, on õues siiski nii ilus olla, et kohatu oleks vinguda. No heakene küll siis, natuke ikka tuleb vinguda. Tartus ilmselt on suure eriolukorra ja autoliikluse päästmise kõrval ära unustatud jalakäiad. Nimelt tuleb lõunale minemiseks läbida justkui takistuste rada pikkusega 300 meetrit. Koosneb libedast lumest ja sileda põhjaga linna-talve-saabastest. Sest jah, kuigi lumega ma eelistan oma igivanu Salomone, siis kontorisse on nad liiga, hmm, liivased...

Kinust ja muust

2008-03-26T10:01:00.000+02:00

Kuna ma põhimõtteliselt peaks olema üllas kunsti ja kultuurihuviline, aga tegelt olen mingi põmmpeast ratsutaja, siis ma aegajalt teen nägu, et ma ikkagi olen kõrgharitud. Ja no tegelt mulle natuke meeldivad ka head filmid.

Seega, kui lehes kirjutas, et hakkab siuke tore ürituste sari nagu Friigifilm toimuma, siis ma olin kohe käpp. Ja kaks esimest filmi saigi edukalt Ateena keskuses ära vaadatud. Esimene oli "Värdjad", teine "Kohutavad lapsed" ja kolmas pidi olema "Chunking Express". Kuna Tartus linastub film teisipäeval ja Tallinnas esmaspäeval ja pealinn omab lisaks au saada väikene loeng enne filmi, siis Tartu omad saavad seda loengut videolt ka vaadata. Ühesõnaga, peale väsitavat trenni, poeskäiku, suurt õunamahla, vegetarian quiche ja piinlikku komistamist kultuuritempli trepil istusin ma suhteliselt rahulolevalt punasel samettoolil ning ootasin innukalt loengu lõppu (mis seekord polnud nii põnev kui eelmistel kordadel, aga siiski) ja filmi algust.

Loomulikult ei pidanud ma kaua ootama - seal ta algaski, pilusilmade ja Hong Kongi tuledega. Hiinakeelne ja puha. Ainuke probleem oli aga see, et enne 80 kroonise pileti lunastamist ei olnud teada, et see tore hiinakeelne filmiteos sisaldab endas mitte inglise, vaid soome/rootsi subtiitreid. Mhm. Ma olen küll suhteliselt tark tüdruk ja puha, aga no selleks ma küll valmis ei olnud, et ma hiina keele taustal rootsi või soome keele selgeks pean saama. Ja kuna esmapilgul tundus, et film hakkab olema selline väga tekstine ja, jumal hoia, sellel tekstil on ka tähtsust, siis oli natuke mõru maitse suus küll. Ning paistis, et ma polnud ainuke, kes seda arvas, sest vähehaavala hakkas rahvas lahkuma. Loomulikult ei antud meile tagasi mingit piletiraha, sest majja olid jäänud ainult riidehoiu neiud, kes suutsid uurida välja niigi palju, et inglise keelseid subtiitreid pole ega tule ning piletiraha saab tagasi homme.

Aga arvestades, et Tartus on hetkel eriolukord (haha), siis ma pole sugugi kindel kas ma viitsin läbi lume kesklinna sumbata, et oma piletiraha tagasi nõuda.

Pitsis käskis

2008-03-25T14:33:00.000+02:00

Ma olen hea tüdruk.
Things to do before you're 30:
Be sick on your shoes/mina, 16, klassika.
Have a stupid accident which necessitates a hospital visit/mängiv suuuur koer, lühike pallinöör ja käevarre jämedune näpp. oli loll tunne küll
Get lost in a country where you don't speak the language/sa pole eksind sellepärast, et kui sul see variant on olnud, olen mina kaasas olnud, ja ma olen superorienteeruja. niiet seda ma kahjuks teha ei saa
Get drunk on Absinthe/ei aitäh, nad euroopas enam õiget ei müü ja valel pole nagu pointi.
Set off a fire extinguisher/mul kodus mõni on, a vaja pole läind
Eat bizarre foreign food/tuleb ette võtta
Unwisely revisit an ex/tehtud
Dial 999/proovisin just, ei juhtund midagi. 112 olen helisand küll.
Get a pension/sellega ma ilmselt pean küll 60-ndani ootama
Drive a wickedly cool car/jeep? ei? üks lahe tuunitud xedos oli ka kunagi, millega ma oma pulmast tagasi sõidsin. ja isa mokkar
Have a three year relationship anniversary/on
Date against type/ainult selleks, et veenduda: not my type. ma jätsin su vastuse alles. sobis
Try class A drugs/aga B? ei aitäh
Dodge a fare/vastikult süümekaid tekitav.
Travel to at least one really cool place/kahte ei või?
Fall in love/jah, aitäh
Do something physically challenging/iga hommik teen
Go for a skinny dip/aint kiidjärvel
Go on a blind date/see on natuke nagu selle out of type asjaga. not my type
Have sex al fresco / sipelgad
Have sex in a car / kitsas, eks
Have sex at work / kui mu mees töötab kodus, siis kas kodu on töökoht?
Have sex in a public place / sellega on see häda, et siis kui see väga public on, siis nagu ei tahaks. aga siis kui see päeval on ja öösel pole, siis nagu pole enam päris public.
Engage in bondage / meest nagu ei tahaks kinni siduda, ennast ei saa lasta, kuna siis on hirm, et äkki pärast ei tehta lahti :)
Go 69 / et tänapäeval on see veel üldse midagi erilist. ma mõtlesin, et isegi 14-nesed teevad seda.
Go to a festival/ikka
Dye your hair/ma olen blond olnud. ja punapea.
See a stripper/mhm, tal olid väga väiksed tissid ja ta shakes neid elu eest ja ma aint mõtlesin, et mis mõttega...
Kiss someone against your sexuality/ see naiste suudlemine on ka nii tavaline juba
Have a proper girlie/blokie holiday/maisaa, mees ei luba :D
See an opera/no me M-iga ikkagi esimese vaatuse vaatasime ära ükskord Othellost. peale seda oli burja mngloju neba kroet, vihri šnešnõje krutja, to kak bur ana samgloejet, to kak sver ona ... rohkem ei mäleta.
Go on a rollercoaster/ma pisikesel loomaaia vastas käisin. jube. suurema peale ei saa mind tapmisähvardusel ka.
Rock in a mosh pit/vabalt. või siis tegelt suhteliselt kitsalt.
Get arrested/trahv pole päris see, eks? ma olen liiga tubli olnud
See some porn/naljakas
Undergo pubic depilation/ma kosmeetiku juures pole teind, minu jaoks on günekoloog piisavalt jube
Ride on a motorbike/juhtind pole. aga issil oli kunagi külgkorviga :D
Sleep under the stars/alkoholisõber, nagu ma olin.
Move out of your parent's house/korduvalt
Get on telly/olen olnud. koos pitsise kingitud teletupsuga.

Palun, ja ei ytle, et pole saand.

27

2008-03-14T11:17:00.000+02:00

Ma siin mõtlesin,e t kuna kahekümne seitsme päeva pärast on yks tore asi juhtumas, siis peaks äkki endale jõulukalendri ostma. Aga kuna ei ole neid hetkel, siis ma teen siia oma väikese countdowni.
Hea asja saab teada muidugi lõpus, sest muidu keegi ei viitsi lugeda.

Muidu kulgeb rämedalt töiselt. Küljendan kevadlaulukesi ja joonistan linde ja lillekesi. Ja ma ei oska ju lillesid oma elupäästmiseks ka mitte joonistada. Niiet sellega ühesõnaga läheb aega. Ning kas ma võiks lisada, et kullerkuppudest pole netis üldse pilte, kus lehed peal ja ma kopika eestki ei mäleta milline üks kullerkupu leht välja näeb ja sinilill on kõige keerulisem üldse, sest ta on nii krdi lihtne, et pole midagi nagu joonistada.

Lindudega on veel raskem - ma oleks nõus ainult linnuvarbaid joonistama, sest suled on nii igavad ja ebamäärased.

Aga aitab vingumisest. Häid asju on ka juhtunud - Lotta läheb sügisel kooli, sest ta on õigel arengutasemel. Eriti sai arenguvestluselt kiita tema fantaasia (lasteaeda õi ta hoopis uued mängud) ja oskus täiskasvanutega vestelda. Lisaks on tal lai silmaring, julgus küsimusi esitada ning oskab ka hästi arvutada. Ainult lugeda ei oska ta veel piisavalt hästi, aga küll seegi tuleb.

Ja kui keegi veel kunagi mulle ütleb, et elu on lill, siis...

Kysimustik, Leilahellalt

2008-03-12T10:24:00.000+02:00

Kuna ma niikuinii midagi ise kirjutada ei suuda, siis ma võin vähemalt sellegi ära teha.

1. Kirjuta, kuidas möödus naistepäev, kas lilli kinkisid või said?
Õpetasin Lottale heegeldamist ja kuna see tal nii aeglaselt välja tuli, heegeldasin ise ka. Põhiliselt nukumütse ja kampsikuid. Lilledega oli väga kehv - meie pere mehed unustasid hoopiski ära, et neil kaks naist majas tahaks ka ehk lilli saada. Aga Lotta oli mulle kaardi meisterdanud.

2. Mida sa hetkel mõtled?
Miks lastelaulude sõnad nii nõmedad peavad olema... (küljendan siin parasjagu mingeid noodikesi)

3. Mis laulu sa viimati kuulsid?
Rage Against the Machine "Fistful Of Steel".

4. Milles oled andekas?
Ma hullult tahaks öelda, et joonistamises või kunstis, aga see usk on hetkel suhteliselt kõikuma löönud.

5. Mida sa ei suuda teha?
Rahul olla.

6. Kõige rumalam tegu, mida oled teinud?
Palju? Kõige rumalamad on ikkagi ilmselt need teod, mis tegemata jäänud.

7. Kuhu reisiksid kõige meelsamini?
Hetkel tahaks Itaaliasse ja Pariisi. Muidu tahaks tunda tervet Euroopat kohaliku pilgu läbi, aga see ilmselt ei ole väga võimalik.

8. Nimeta film ja roll, kus oleksid mänginud peaosa (esimene meeldetulev)?
Mõni neist, kus John Holmes oleks mu kõrvalpeaosas... ei, tegelt Nicole Kidmani roll Far an Away´s. Sest see on puhas nostalgia.

9. Sinu kolm soovi kuldkalakesele?
Kõik vaimsed asjad on ise tehtavad, seega - katust, aeda ja sillutiskive oma porimülkasse.

10. Kas koer või kass?
Koer ja kass. Ja pange neid kohe palju.

11. Kas arstiks või aednikuks (valida tuleb üks)?
Arstiks.

12. Ütle kolm nime, kelle valiksid järgmiseks presidendiks (üks olgu blogijaist)?
Kas me kuningat ei saaks? Jääks see tohutu trall esindusrolli ümber ära ja inimene, kes ametis oleks, oleks eluaegselt selleks õpetatud.

13. Kes on su guru?
Ma olen spirituaalselt nii tühi inimene, et mul pole seda.

14. Millist raamatut oled viimasel ajal lugenud suurima naudinguga?
Haruki Murakami "The Elephant Vanishes" ja Markus Zuzak "The Book Thief".

15. Ütle kolm omadust, mida enda juures heaks ei kiida?
Lohelaiskus, kriitilisus ja madal motiveeritus.

16. Sinu parim tegu senises elus?
Kõik mis ma teinud olen, on mind siia toonud. Järelikult peab kõik hea olema.

17. Kas Jumal on või ei ole armastus?
Ei ole.

18. Millist YouTube videot soovitaksid kõikidel vaadata?
Ma põhiliselt vaatan animet. Chobits ntx.

19. Mitu liiget võiks olla parlamendis?
101 vastutustundega on hea küll.

20. Nimeta 10 blogijat, kelle vastused Sind huvitaksid?
Ma ei teagin nii palju blogijaid :D

Kliinikus

2008-01-23T17:37:00.000+02:00

Noh, ja saigi käidud. Hobune sai kiita oma kohutava rahulikkuse eest, mingit suurt viga ei ole aga mingit otsest viga ka ei leitud, niiet sai mingi süsti kanda ja luuserdame nüüd paar nädalat jälle.
Süüa õnneks saab ka veel.